Nii palju aega on möödas sellest, kui viimati Mia huule-suulaelõhedest rääkisin… Tegelikult polnudki siiani suurt midagi rääkida, sest me pole juba ammu ühegi arsti vastuvõtul käinud.
Viimase nädala aja jooksul oleme käinud nii kirurgi kui logopeedi juures.
Tegelikult lootsin neid aegu samale päevale sättida, kuna me ju enam Tallinnas ei ela, aga ei õnnestunud. Polegi hullu, sest meil on nagunii nii palju asjaajamisi linnas, et neid käimisi saab igatmoodi kombineerida ja ühildada.
Kõigepealt käisime dr Soku – meie kirurgi juures. Temaga kohtusime viimati kevadel, mil ta tõdes, et Mia oli veel liiga väike, et hakata korrigeerima suulae esiosas olevaid augukesi.
Sama arvas dr Sokk ka sel korral. Mia võiks ikka veel kasvada, siis näeb paremini ära, kuidas on suulagi arenenud ja kust koed veel lahti on. Leppisime kokku, et kohtume uuesti siis, kui Mia saab 3-aastaseks.
Arst ikka rõhutas, et muidugi võime alati oma küsimustega tema poole ka varem pöörduda, kui peaks mõni mure tekkima.
Täna käisime logopeedi juures. Ka seal sai viimati käidud kevadel.
Miat jälgib praegu endiselt Lastehaigla logopeed Birgit Kaasik, kes on spetsialiseerunud lõhedega lastele. Üks ütlemata tore ja sõbralik inimene.
Paljud on küsinud, et mida teeb logopeed nii väikese lapsega. Laps ei oska ju veel käsu peale huuli torutada või keelega ringe teha…
Meie Miaga on logopeed tegelenud juba sünnist saati. Algul jälgis seda, kas, kuidas, kui kiiresti ja kui palju suutis laps oma eripärase suuga süüa.
Mõne aja pärast hakkas ta andma nõu, kuidas saada last paremini suulihaseid rakendama. Beebi puhul pole selleks ilmselgelt suu torutamise harjutused, vaid erinevad söömismeetodid.
Hakkasime Miat varakult harjutama tassist jooma ja lusikaga sööma.
Viimasel külastusel enne tänast soovitas logopeed hakata meil Miale sõnu tutvustama. Oleme alati kõigi tegevuste juures ja iga mänguasja puhul sõnu korranud ja tegevusi nimetanud, aga praeguseks on selged vaid käputäis sõnu. Kartsime, et äkki on seda vähe, aga saime kuulda vaid kiidusõnu 🙂
Mia on hetkel aasta ja viis kuud vana.
Ta sööb ise lusika või kahvliga (vahel nõuab kahvli kõrvale nugagi, nagu näeb teistel pereliikmetel) oma taldrikult ja joob ise tassist piima, vett või mahla peale. Mõni päev tagasi hakkas isegi kõrrest imema, kuigi me ei lootnudki seda, sest suu ja nina vahel liigub õhk vabalt.
Sõnu hääldab ikka väikse lapse moodi – lihtsustatult, ja sõnavara on alles väike, aga logopeedi sõnutsi täitsa tubli: emme, obo (hobune), apa (papu), opa (sülle), mämm (süüa), mämämämämm (juua 😀 ), ämmä (anna), lisaks veel sõnad, mida ta üritab teksti sees või mingites olukordades jäljendada.
Muide – sõnu, mida laps suudab kuuldu põhjal järgi öelda, ei arvata lapse sõnavarasse. Sinna loetakse ainult need sõnad, mida laps oma tegevuste juures ise spontaanselt kasutab.
Uuesti tahab logopeed Miat näha siis, kui laps on saanud 2-aastaseks.
Meil oli pikk-pikk suvepuhkus, mil me ei käinud kordagi lastehaiglas, ja nüüd on ees veel pikem periood, mil me Miaga seoses üldse kuskile minema ei pea (logopeedile alles 2-aastaselt ja kirurgile 3-aastaselt).
Mairika kirjutab 