Kliendina kiidan

Mõnda aega tagasi kirjutasin ma siin negatiivsest kokkupuutest ühe firmaga. Alati ei pea jagama ainult halbu kogemusi 😉

Kunagisest teenindusalasest koolitusest on jäänud meelde, et klienditeeninduse juht peab arvestama sellega, et klient on firma visiitkaart, aga see visiitkaart ei tööta sugugi meile tuntud õiglastel põhimõtetel. Nimelt võetakse positiivseid kokkupuuteid iseenesest mõistetavana – väga väike protsent inimesi räägib edasi, kui kokkupuude ettevõtte esindajaga oli sujuv ja meeldiv, aga iga negatiivne kogemus on väga võimas negatiivne reklaam. Halvast kogemusest räägivad inimesed väga suure tõenäosusega oma sõpradele ja tuttavatele.

Mulle on see mõttekild kuidagi nii südamesse jäänud, mistõttu üritan ma ikka juhuse tekkides oma häid kogemusi jagada, sest need ettevõtted on ju seda väärt!

Advertisements

Keegi peab kolima hakkama

Kuigi me saime just hiljuti oma uue kodu asjus ära otsustatud, siis kahjuks ei ole see elupaik enam nii kindel.

Meile on sisse tungitud ja privaatsuse kallale tuldud!

See on nii õudne!

Loobuda kõigist mugavustest?

Ma ei tea, kui paljud oleksid nõus loobuma kõigi mugavustega korterist ja kolima maale, kus on puuküte, pole wc-d ega pesemisvõimalusi.

Üürnike valimine

Kuna me nüüd enamus ajast oma majas elame ja ainus ebamugavus siin on see, et ei saa masinaga pesu pesta, siis tundus, et see korteri alleshoidmine pesula mõttes on ilmselgelt liiga suur kulu. Kes maksaks pesupesemise kuutasu 400 eurot? 😀

Numbrifanatt läks uude lasteaeda

Meie väike numbrifänn on juba kaks päeva käinud uues lasteaias. Jah, justnimelt – see äsja neljaseks saanud ja paar päeva tagasi lasteaeda vahetanud laps fännab numbreid!

Hüvasti, Tallinn!

Oi, neid hüvastijätte!

No ei saa ikka üle ega ümber sellest maavärgist. Ma polegi siin vist eriti ülevaadet andnud, mis sorti “maa” see meil on ja kui palju on mugavusi või ebamugavusi.

Teate, miks ma täna jälle sel teemal räägin? Me tegime paar päeva tagasi hullumeelse otsuse kolida kohe nüüd oma majja!

Hüvasti, kõrvaarst!

Paar päeva tagasi oli meil aeg kõrvaarsti juurde, et taas kontrollida Mia kuulmist.

Nii mugav oleks olnud kiirelt ära käia, kuni Martin olnuks lasteaias, aga kuna me oleme viimasel ajal rohkem maal kui linnas, siis Martin saab lasteaeda üha harvem.

Kui kahju, et kahe lasteaia hingekirjas korraga olla ei saa 😀

Küttepuid ei saanud!

Meile see maal elamine ja olemine ikka nii meeldib, et hoolimata krõbedast külmast otsustasime oma maja proovile panna ja vaadata, kuidas ta selliste õuetemperatuuride puhul suudab toasooja säilitada.

Tegelikult oleme juba märganud, et soojuspidavus on suhteliselt hea, arvestades seda, et tegelikult on maja veel soojustamata.

Külmkamber lastetoaks?

Mmm, nii mõnus on soojade tekkide ja patjade vahele end kerra tõmmata…

Samal ajal, kui meie otsime sooja ja mugavat kohta, kus end mõnusalt tunda, nõuavad meie lapsed magamiseks üha külmemat tuba ja olukord läheb aina hullemaks.

Naabrivalve nagu actionfilm

Me oleme viimasel ajal maal käinud pisut harvem kui kohe algul, pärast majaostu.

Ükspäev kirjutas mu lapsepõlvesõbranna, kellega me enam väga tihedalt ei suhtle, aga pole päris võõraks ka jäänud, ja küsis, kas me elame nüüd Aespas.

Taipasin, et ma polegi pärast paari korda rohkem meie uuest kodust kirjutanud.