Ma olen viimastel päevadel mõtisklenud, et me oleme Ivoga ikka kummalised “farmipidajad”. Päris algul, kui me oma esimesed viis kana tõime, said nad mingi viiruse ja me pidime pärast arstil käimist andma igaühele neist iga päev kaks korda antibiootikume ja silmatilkasid.
Tol korral saime oma tibud ilusti ära ravitud.
Seekord avastasime ühe oma kanadest külili pesakasti pealt, üks jalg ja üks tiib ripakil. Teised kanad sõtkusid tal juba jalgupidi seljas.
Kõik soovitasid selle kana hukata, aga meie – me tõime selle tibukese tuppa, masseerisime teda iga päev, andsime talle nädal aega iga päev valuvaigistit, toitsime spets toitudega…
Ta taastub vaikselt; võimalik, et jääb ellu ka! Praegu naudib ikka veel uhkes üksinduses oma spaamõnusid.
Ma kunagi veel imestasin, et miks vabapidamise munad nii palju maksavad. Aga see hool ja armastus on tegelikult hindamatu.
Meile on selle ühe linnu elu tähtis, aga nende 10-sendiste poemunade sünnitajad – neid linde koheldakse masinatena!
Mitte ükski isend ei tohi näiteks haigeks jääda. Haiged surevad (hukatakse). Kui selgub, et liikvel on viirus, siis sureb kogu farm.
See on minu jaoks liiga julm. Meie nii ei tee ja mina ei toeta seda.
Aga muna on maitsev, eks? Kas igasugune muna ja igasuguse hinnaga?
