Meil on viimasel ajal lihtsalt hullumeelselt palju tegemisi ja asjaajamisi olnud, mis on ka põhjuseks, miks ma siia kirjutama pole jõudnud. Käsil on mitu suurt ja elumuutvat protsessi, aga nendel teemadel ma hetkel ei peatu.
Kogu selle virrvarri sees tuleb muidugi ka Mia tervisega seonduvate teemadega tegeleda. Vahepeal käisime kirurgi konsultatsioonil Mia taastumist üle vaatamas ja järgmise operatsiooniga seonduvat arutamas. Seekordsel operatsioonil saab Mia endale suulae. Kas kõik korraga või ainult osaliselt, selgub lõplikult ilmselt operatsiooni käigus. Plaanis on see järgmise kuu lõpus ja kõik ikka samamoodi, nagu eelmisel korral – haiglasse minna üks päev varem ja tuleb hoolitseda, et laps püsiks kahe nädala jooksul enne operatsiooni terve. Ivo palus omale töölt seoses operatsiooniga kolm vaba päeva, sest puhkust pole rohkem ette nähtud. Martini hoidmisel saab minu ema ka seekord meile abiks olla.
Eile käisime taas lastehaiglas erinevate spetsialistide visiitidel, kes hoiavad Mia arengul silma peal, et võimalikele kõrvalkalletele varakult jaole saada. Saime taas kinnitust, et Mia on täiesti terve ja tragi tüdruk. Tema suulõhed ei ole kaasa toonud ühtegi muud häiret arengus ega tervises. Isegi kõrvadega on siiani kõik korras olnud. Füsioterapeut kinnitas, et laps on füüsiliselt väga tubli ja võimekas ning andis taas näpunäiteid, kuidas veel saame ise arengule kaasa aidata.
Lastearst tundis natuke muret liiga kuiva naha üle, aga see probleem on meil kahjuks tervel perel, sest siinne kraanivesi, millega me oleme sunnitud end pesema, ei kannata kriitikat. Kuigi beebidele tavaliselt pole mingeid kreeme ega nahahooldustooteid vaja, siis seekord saime arstilt soovituse, et võiksime Miat ikkagi kreemitama hakata.
Logopeed uuris samuti Mia arengu kohta ja kiitis teda. Pidi väga terane, uudishimulik ja asjalik laps olema (sama mainis muide ka lastearst 😉 ). Uuris, kuidas meil söömisega läheb ja soovitas hakata harjutama tassist piimajoomist, sest pärast järgmist operatsiooni ei saa taastumisperioodil lutipudelit kasutada – võib värsked õmblused lahti tõmmata. Veel uuris logopeed, mis häälitsusi Mia teeb. Selle jälgimine on kõne arenemisel tähtis. Mulle endale tundub, et Mia teeb üldse väga vähe häält, kui võrdlen näiteks Martiniga samas vanuses.
Mis hääli ta siis teeb? Näiteks tühja kõhuga teeb mämm-mämm-mämm. See vist ongi ainuke nö mõtestatud häälitsus, millel mingi tähendus on. Ülejäänud on juhuslikud. Kui hommikuti enne meid üles ärkab, siis jutustab küll hoolega oma voodis – ikka ämm-ämm, emm-emm, ääääää, lätt-lätt-lätt… Logopeed arvas, et seda on praeguseks täitsa piisavalt. Hästi oluline pidi olema see, et laps suudab m-häälikut öelda. Soovitas veel, et õpetaksime ja näitaksime Miale ette, kuidas huulte ja keelega puristada, sest seda pole ta siiani kordagi teinud. See puristamine pidi aitama huulelihastel paremini areneda, mis Mia puhul on oluline, sest tal on ülahuule lihased ju kõik operatsiooni käigus oma kohtadele paigaldatud.
Huuleoperatsiooni arm on veel väga märgatav – punetab ja armkoe vallid on üsna suured. Logopeed soovitas veel ühe tuubi seda armigeeli osta, mida siiani kasutasime. Loodame, et aja jooksul läheb ikka paremaks see asi.
Võibolla räägin hiljem natuke lähemalt ühest suurest muutusest, mis meid ees ootab, aga praegu on selleks natuke vara veel.
Olge siis tublid ja hoidke meile pöialt 😉
