Täna oli meil üks tore päev – toimus Naerulindude kokkutulek.
Kes pole mu blogi pikalt jälginud, ei tea ilmselt, kes või mis on Naerulinnud. MTÜ Naerulinnud loodi juba päris ammu. Ma ei hakka praegu ütlema, millal, sest muidu valetaksin.
Meil tulid majaga kaasa need vanad toolid. Hirmsasti kulunud, istumisalune riie vana ja võidunud välimusega, lisaks veel logisevad, kriuksuvad ja istumisplaadi all olevad vedrud nii välja veninud, et istud, nagu mingi ebamäärase ujuva künka otsas.
Kindlasti on paljud lapsevanemad hädas sellega, et lapsele pole hingamisteede haiguse korral võimalik auru teha, sest laps kardab kas masinat või auru iseenesest. Mina sain täna sellest jagu – nüüd võitlevad minu lapsed selle nimel, kes rohkem auru saab!
Nii paljudel on kuusk juba detsembri alguses tuppa toodud ja ära ehitud. Aastaid tagasi tundus see mulle imelik, sest minu lapsepõlvekodus on jõulupuu tuppa toomine ja ehtimine kuulunud traditsioonilise jõululaupäeva tähistamise juurde, aga nüüdseks olen ammu leppinud arusaamaga, et jõule tähistataksegi erinevates peredes niivõrd erinevalt.
Minu lapsepõlves oli Jõululaupäev alati väga eriline päev. Hommikust saati oli hinges pidulik tunne. Ema hakkas juba ennelõunast toitusid ette valmistama – kartulisalat, kotletid, praeliha, verivorstid (mõnikord tehti lausa algusest lõpuni ise, mis tähendas ka sea veristamist Jätka lugemist
Täna hommikul end riietades mõtlesin, et panen seekord sukad pükste alla, siis tiba soojem õues autot puhastada. Piilusin aknast ja nägin, et auto oli üsna mõnusa jääkihi all.
Siis rahmeldasin veel lastega ja avastasin, et autouksed peale juhiukse kõik kinni külmunud. Ei aidanud ka seestpoolt väljapoole lükkamine. Kinni mis kinni.
Mäletate, ma plaanisin Miaga pärast vanemahüvitise lõppu vähemalt aasta veel kodune olla ja vaadata seni hästi rahulikult kohalikul tööturul ringi…
Mõlgutasin tegelikult mõtteid, et ehk lähen isegi oma senisesse töökohta tagasi, kui lapsehoolduspuhkus lõpeb. Pisut kauge küll käia, aga ikkagi väga pikaaegne ja stabiilne töökoht mul. Kahju loobuda. Ühesõnaga – ma ei teadnud veel päris täpselt, mida ma aasta pärast otsustan.
Juhtus aga nii, et saatus korraldas ise mu elu nii ootamatult ringi, et paar nädalat tagasi poleks ise ka uskunud… Ma ei otsinud veel tööd. Ei olnud isegi huvi pärast töökuulutusi sirvinud. Töö tuli ise. Midagi sellist, mida ei osanud oodata.
Ma olen üldiselt seisukohal, et mida vähem tehislikku kraami endale sisse sööme ja peale määrime, seda parem.
Pole ma ise väga ravimite ega purgivitamiinide fänn ja üritan sama ka laste puhul rakendada. Kõige olulisem on seejuures just murede ennetamine immuunsuse tugevdamise, karastamise ja tervisliku toitumise näol.
Kas te olete kuulnud, et mõni üürikorteris elav inimene on ise palunud omale üürihinna tõusu? Mina ka polnud kuulnud.
Aga just minule on sellised õilishinged sattunud.
Nii palju aega on möödas sellest, kui viimati Mia huule-suulaelõhedest rääkisin… Tegelikult polnudki siiani suurt midagi rääkida, sest me pole juba ammu ühegi arsti vastuvõtul käinud.
Viimase nädala aja jooksul oleme käinud nii kirurgi kui logopeedi juures.
Nii palju on viimasel ajal räägitud koolikiusamisest, aga sama kriitiline on minu arvates ka netikiusamine – ja seal ei tehta vahet, kas kiusatav on laps või täiskasvanu. Ka kiusajaid on seinast-seina – noori ja vanu, vaeseid ja rikkaid, tuntud ja vähem tuntud inimesi…
