Kergemaks ja õnnelikumaks!

Kui ma veel Miat ootasin, toitusin ma väga tervislikult ja tegin kuni lõpuni iga päev korralikult trenni. Kahetsuse ja piinlikkusega pean tunnistama, et viimased regulaarsed trennid jäidki raseduse aegadele. Mia on tänaseks täpselt 9-kuune ja mina olen oma elu absoluutselt halvimas vormis.

Jätka lugemist

Advertisements

Jõuluks maale (ja auk suulaes)

Ma hakkasin tegelikult kirjutama, kuidas me Miaga viimasel kirurgi visiidil käisime, aga mõttelend läks nii laiali, et suurem aur kulus hoopis jõuluettevalmistustest heietamisele 😀

Kuna meile tulevad jõuluks meie uude maakoju külalised, siis on meil enne seda päris palju toimetusi vaja ära teha.

Jätka lugemist

Pisarateni liigutatud – MINUL käisid päkapikud!

Täna hommikul helises mu telefon. Helistajaks oli kuller, kes uuris, kas ma olen ikka kodus, sest temal on mulle pakk tuua. Olin hämmingus, sest ma pole ju midagi tellinud. Kui pakk kohale jõudis, kartsin esialgu seda avades, et äkki ikka oli mingi eksitus. Võib-olla on see kellegi teise pakk? Samas, miks peaks? Kulleril oli ju minu telefoninumber ja aadress ning nime kontrollis ka üle. Ja paki sisse valitud asjad olid just sellised, mille lihtsalt pidi valima keegi, kes mind tunneb ja teab, mis mulle rõõmu valmistab.

Jätka lugemist

Mis juhtus pärast operatsiooni?

Kui Mia pärast viimast operatsiooni meile tagasi toodi, siis oli tema hea tuju ja söögiisu meile suureks üllatuseks. Ja muidugi, nagu ma viimati kirjutasin ja eeldasin, saime juba järgmisel päeval haiglast välja.

See imeline paranemine jätkus veel koduski. Mia ei näidanud välja mingit märki valust ega ebamugavusest. Pigem tundus, et tal oli kohe hästi mugav toitu sisse lahmida, sest enam ei kippunud see ju ninakanalitesse minema. Hommikupuder maitses paremini kui iial varem.

Me Ivoga mõlemad märkasime, et Mial nii vaimne kui füüsiline areng tegid pärast operatsiooni väga järsu tõusu.

Jätka lugemist