Kiriklik laulatus – miks?

Meil sai täna viis abieluaastat täis! Väike juubel juba!

Kuna meie abiellumine oli tookord ainult kahekesi perekonnaseisuametis allkirjade andmine, siis oleme ammu arutlenud, et nii kurb on mõelda, et enam kunagi ei saa me oma pulma pidada. Küll oleme me mõlemad juba aastaid Oleviste koguduse liikmed olnud ja salamisi mõelnud, et oleks ikka võinud olla kiriklik laulatus.

Tegelikult ei ole kunagi liiga hilja oma abielu ka Jumala palge ees altaril tunnustada lasta.

Ivo käis mõni aeg tagasi välja mõtte, et meil on see viies pulma-aastapäev juba väike verstapost, ja võiks ju sellise tähtsa päeva puhul selle erilisema sammu ära korraldada.

Käisime ühel pühapäeval oma koguduse pastori jutul ja rääkisime oma südamesoovist. Tal oli väga hea meel, et me ikkagi lisaks ametlikule abielule ka kiriklikult abielluda soovisime. Me ei osanud arvatagi, et laulatuse kuupäeva täpselt oma aastapäevaga samale päevale saame. Lootsime, et umbes lähiajal saab, kui üldse lubatakse meiesugustel kiriklikku laulatust 😀 (oleme mõlemad teist korda abielus ja meil on ju praeguseks hetkeks juba kolm ühist last).

Aga pastor ise uuris, mis päeval meil see päris pulma-aastapäev on, ja tegi kõik selleks, et meile eriline päev korraldada. Helistas kohe meie kuuldes ka orelimängijale ja uuris, kas too saab tulla meile sellisel ajal mängima. Vist mingid asjad kohe ei klappinud, aga täna oli orelimängija igatahes kohal!

Algul plaanisime minna ainult kahekesi ja võtta kaasa ainult Joosepi, sest ta on veel nii väike, et oleks ilmselt turvahällis lõunaund maganud. Rääkisin samal päeval ka oma emale, et meil on selline asi plaanis. Tema tahtis ka ikka nii tähtsal sündmusel kohal olla. Siis saigi kokku lepitud, et las tulevad juba Mia ja Martin ka, sest mu ema saaks ju neil tseremoonia ajal silma peal hoida.

Õhtul tuli mulle külla üks väga hea sõbranna, kellele samuti rääkisin, et olime samal päeval käinud kirikus selliseid plaane arutamas.

Talle nii väga meeldis see idee, sest on ise ka ammu unistanud kiriklikust laulatusest (tema on samuti juba ammu ametlikus abielus ja kristlikult meelestatud). Loomulikult kutsusin ma ka tema meie tähtsat hetke tunnistama. Ta korraldas oma tööasjad nii, et saaks igal juhul kohal olla. Ja ma ei kahelnudki, et ta tuleb.

Tegelikult kutsusin ma veel mõned lähedasemad inimesed, aga neil olid tähtsad toimetused…

Tänane hommik oli kiire ja ärev. Mul tekkis vastupandamatu soov oma kleit natuke ümber teha. Ostsin selle just tänaseks päevaks ja järsku see enam ei istunud mulle nii hästi. Istusin niidi ja nõelaga, ise närveerides, et lastele on riideid vaja, Ivol pidin juba eile juuksed ära lõikama… (jah, ma lõikan ise tal juukseid 😀 ). Kõik oli vähemalt närveerimise koha pealt täpselt nagu päris esimene abiellumine. Ivo mainis küll, et Jumala ette mine kasvõi alasti, tema teab meist nagunii kõike, aga mina eelistasin end riidesse panna 😁

Juhuu, me jõudsime õigeks ajaks! Minu arust olime viimaks kõik ilusad ja sätitud ka, aga eks te otsustage ise 😊

Meie kirikliku abielu tunnistajateks olid meie lapsed, minu ema, Ivo õed ja minu sõbranna oma lastega.

Nagu eelnevalt mainitud, oli kohal ka orelimängija, kes mängis meile neli üliilusat pala, millest kaks olid pulmamuusika (Wagneri ‘Bridal Chours’ ja Mendelssohni ‘Pulmamarss’). Mulle üleüldse meeldib orelimuusika, aga teades, et keegi on spetsiaalselt kohale tulnud, et meile isiklikult ühe Eesti suurima kiriku suurel orelil lugusid mängida… See tunne toob külmavärinad ja teeb silmad märjaks!

Peauksed olid lukus, seega ükski turist ega muu võõras sisse ei pääsenud. Oli ainult meie oma väike seltskond suures-suures kirikus. Pastori kõne ja orelilaul olid nii ilusad, et ma võitlesin kogu aeg pisaratega.

Pärast meie paaripanekut õnnistati ära ka meie lapsed ning kingiti neile nende esimesed piibliraamatud – laste omad. Martinile suurem ja Miale ning Joosepile väiksemad, väikelaste omad. Nimelt – Oleviste koguduses lapsi mitte ei ristita, vaid õnnistatakse. Inimesi ristitakse alles siis, kui nad on piisavalt vanad, et ise selleks reaalset soovi omada ja ka aru saada, mida kristlus tähendab.

Kõik oli nii ilus ja loomulik!

Pärast tseremooniat läksime koos sööma. Otsustasime lähima söögikoha heaks, milleks oli Google Mapsi järgi Hell Hunt. Muide – seal juhtus ka üks huvitav seik!

Me tellisime igaüks omale toidud, aga kuna mu emal oli kiire tööle tagasi, siis ta lahkus varem ja maksis arve – meile pulmakingituseks. Kui hiljem kogu seltskonnaga lahkusime, jätsime veel jootraha ning igaüks suundus kodu poole. Järsku helistas mu ema – ähmi täis. Tal oli 100-eurose arve eest võetud kaardilt ainult 10 eurot! Ja nii ähmi täis, nagu oleks ise teenindajaid petnud. Ütlesin, et rahu – kohe helistame sinna ja vaatame, kuidas me ülejäänu ka makstud saame.

Kuna kõik olid juba kaugel ja tipptunni aeg ka, siis ei olnud kuidagi tahtmist vanalinna tagasi sõita, et arvet kaardiga või sulas maksta. Teades aga, et päeva lõpuks peab ju kassa klappima, või muidu maksab teenindaja selle omast taskust, tuli idee – pakkuda, et kanname raha töötaja pangakontole ja ta maksab oma kaardiga puudujääva osa. See sobis neile ka väga hästi. Rahaasjad saime aetud ja ülitänuliku sõnumi ka vastutasuks, mis tõesti soojendas südant! Ahjaa – saime neilt veel kinkekaardi ka, juhuks kui järgmisel korral neid külastame 😊

Koju ostsime veel õhtuks ainult oma pere jaoks head ja paremat süüa-juua. Nüüd panemegi lapsed tuttu, lööme šampaklaasid kokku ja olemegi abielus – nii seaduse kui Jumala ees, ning oma südame sees!

Tuleme! Ootavad!

Pastori kõne ja palve

Martin hoiab meie lilli ja Mia meie abielutunnistust

Martin sai oma õnnistuse ja lastepiibli!

Perepilt mu emaga ja meie pastor ka, üsna uduselt 😁

Kõik meie tänased lähedased 💕

Naljapilt… (mis juhtus kogemata 😀 ) Mia: “emme ja issi, ärge mind siia jätke!”

4 thoughts on “Kiriklik laulatus – miks?

  1. Tere veelkord,
    Seda postitust oli nii südamlik lugeda, sest nädal tagasi toimus ka meie peres just täpselt sarnane sündmus, kus meid abikaasaga,meie 20.pulma-aastapäeval, kiriklikult laulati. Ainult selle vahega, et minule saabus see täieliku üllatusena, kirikusse saabusin kinnisilmi ja asjast aimu sain, kui kirikumuusika mängima hakkas. Imeline hetk oli .

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s