Emasüda

See juhtus eile õhtul. Kell oli pool 9. Ivo oli terve päeva aiamajale katust paigaldanud ja mina kruntimisega tegelenud.

Kuna sain oma tööga valmis, läksin tuppa duši alla – hea rahulik käia, sest Joosep juba magas ja teised lapsed ei ole enam beebid, saavad natuke aega ise hakkama.

Duši all olles kuulsin, et Joosep karjub ja palusin Martinil natuke tema toas seltsiks olla, kuni ma lõpetan. Martin küsis, kas võib endale külmkapist midagi võtta. Muidu on meil nii, et kuna lapsed on alles väikesed, siis ise neil külmkapis kolada pole lubatud, aga kuna ma palusin Martinilt teenet, siis täitsin vastutasuks tema soovi ka – ütlesin, et mine vaata, kas leiad midagi näksimist.

Sain pestud ja läksin Joosepi tuppa. Võtsin ta sülle ja jutustasime, hüpitasime. Martin läks üles oma tuppa.

Kuulsin trepist alla jooksvate jalgade müdinat, seejärel kõva kolakat ja suurt kisa. Arvasin, et Martin hüppas trepi viimasele astmele jõudes diivanile ja kukkus sealt maha, sest hoog oli veel suur. Kusjuures, nii nad meil vahel teevad. Muide, hiljem selgus, et ta oli jooksnud küll, aga kukkus hoopis seetõttu, et istus laua taha kiirustades toolist mööda!

Jooksin kibekiirelt elutuppa, olin valmis last sülle haarama ja lohutama, aga tardusin ja justkui läbi udu küsisin: “Oi, kas sa murdsid käeluu?!” Sest vaatepilt oli hirmus – käsivars oli täiesti kõver ja väga ebaloomuliku kujuga, nagu oleks keset käsivart lisaküünarnukk tekkinud. Martin aga vastas nuuksudes: “Ei…”.

Ma jõudsin vist sajandiksekundi jooksul mõelda, et jumal tänatud, ma vist sain valesti aru. Aga siis võttis ikka reaalsustaju olukorra üle ja sain aru, et laps vist ise ei taipagi hetkel olukorra tõsidust. Võtsin Martinil (tervest) käest kinni ja jooksime õue, karjudes paanikas: “Ivo!!! Ivo!!!”

Juba ta jooksiski vastu, sest oli seda kolakat ka kuulnud ja aimanud halba. Näitasin lapse kätt ja Ivo haaras ta sülle ning tõstis kohe autosse. Jooksin tuppa, haarasin teised lapsed ja mõned hädavajalikud asjad ning ruttasin järgi. Valuvaigisti haarasin ka, ja õigesti tegin. Martin oli selleks hetkeks juba aru saanud, mis juhtus ning röökis valust ja hirmust.

Poolel teel jäi ta vaikseks ja rahulikuks. Kartsin, et kaotab teadvuse, aga ta keha oli lihtsalt šokis ja apaatne.

Lühidalt – kuna Martin mu duši all olemise ajal näksimist leidis, siis suurt midagi kohe teha ei saanudki. Luu oli vaja panna paika narkoosi all ja seda ei saanud teha, kuna viimasest toidukorrast ei olnud piisavalt aega möödas.

Alles järgmisel hommikul sai seda teha.

Selle loo juures oli aga üks eriskummaline nüanss. Umbes tund enne õnnetust tekkis mul rindkeres väga veider ja tundmatu valu, mis järjest tugevnes, nii, et lõpuks oigasin. Ma ei ole varem sellist valu kogenud. Ütlesin Ivole ja lastele, et lähen käin kuuma duši all ja kui see ei aita, siis võtan valuvaigisti. Dušš ei aidanud ja valuvaigistit ma polnud veel jõudnud võtta kui õnnetus juhtus. Aga täpselt sel hetkel valu kadus.

Tagantjärele Ivo ütles, et see ongi ilmselt see emade kõhutunne, et midagi halba hakkab juhtuma.

Nii vist oligi.

Foto: pexels.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s