Haigla nagu puhkus ehk kahe lapsega operatsioonil

Tulime paar päeva tagasi haiglast – kahe lapsega ja kahe opi asjus.

Mial oli suulaes üks parandamist vajav auguke. Kuna temal on suulagi peaaegu täiesti üles ehitatud, ehk äärmistest limaskestadest koed võetud ja keskele kokku ühendatud, siis see pole nii tugev kui tavalistel, tervetel inimestel. Seega võib see suulagi aeg-ajalt järgi anda ja võivad tekkida augukesed. Need augukesed on avaused suu- ja ninaõõne vahel, mis tähendab, et süües võib toit suust ninna minna; puhudes ei tule õhk ainult suust, vaid ka ninast; kõrrest imeda on keeruline; õhupalle puhuda on võimatu jms.

Kõige olulisem aspekt Mia puhul on hetkel kõne areng. Ta on logopeedide jälgimise all olnud juba sünnist saati, aga nüüd on juba mõnda aega jututeemaks olnud häälikuseade. Häälikuseadet ei saa sellistel lastel teha täpselt samamoodi nagu terve suuga lastel. Seekordne operatsioon viis vähemalt sammukesegi lähemale sellele, et Mia suu oleks hääldamiseks pisut rohkem valmis.

Muidu räägib Mia soravalt – grammatika ja sõnavara on tal uhkelt arenenud, aga vahel ei saa meie lihtsalt hääldusest aru. Siis on tema kurb, ja teised ka. Vahel on ta isegi nii kurb, et nutab südant lõhestavalt…

Joosep vajas tavalist korralist suulae operatsiooni. Nagu varem rääkinud olen – huule-suulaelõhedega lastele tehakse huuleopp umbes 3-4-kuuselt ja suulagi umbes 4 kuud hiljem.

Joosepil lükkus see operatsioon üldise eriolukorra tõttu pisut edasi.

See aga ei takistanud meid Joosepile tavatoitu tutvustamast! Hoolimata suulaelõhest andsime talle ikka sama toitu, mida isegi sõime. Toitmine kujunes alati hirmsaks lagastamiseks, sest puuduva suulae tõttu ajas iga amps last aevastama. Ja ilma suulaeta laps aevastab nii, et terve maa ja ilm on toitu täis 😂

Tänu meie väga heale kirurgile saime seekord kokkuleppele, et Mia ja Joosepi operatsioonid saaks tehtud samal päeval (selliseid lapsi opereerib Eestis vaid kaks arsti – üks Tallinnas ja teine Tartus).

Koroonaviirus

Mõni päev varem helistati meile Lastehaiglast ja öeldi, et peame COVID-19 testi ära tegema. Sellega me polnud osanud arvestada, sest Ivo küsis töölt vabaks alates sellest, kui pidime haiglasse minema (algselt öeldi meile info, et test tehakse haiglasse minemisel). Õnneks sai Ivo ka tööl olles täpselt õigel ajal ja õiges kohas oma töös pausi teha, et meiega koos Lauluväljaku testimistelgis ära käia.

Mia test seikles veel mingeid imelikke radu pidi, seega pidime tema tulemusi veel ekstra taga ajama. Teiste omad – minu, Ivo ja Joosepi, olid juba ammu digiportaalis üleval. Nii mina kui lastehaigla töötaja helistasime kordamööda testimiskeskusesse, et Mia tulemused ka välja õngitsetaks. Ilma negatiivse testita poleks meid haiglasse lubatud. Õnneks jõudsid Mia testi tulemused õigeks ajaks, kuigi palju hiljem kui teistel.

Martin sai lõpuks vanaema juurde, kuhu minemist ta juba kaks kuud oodanud oli. Muudkui küsis, et millal väiksemad opile lähevad, sest siis lõpuks lubatakse teda vanaemaga kokku!

Haiglasse sisenedes oli veel terve rida ohutusnõudeid, hoolimata läbitud koroonatestist. Kohe uksest sisenedes tuli võtta sealtsamast laualt ankeet ja ära täita iga inimese kohta, kes haiglasse sisenes. Et kas oled 2 nädala jooksul välisriigist naasnud, mõnd haigustunnust kogenud, mõne haigestunuga kokku puutunud jne. Need täidetud, öeldi meile läbi klaasuste, et edasi pääseb siiski vaid üks lapsevanem! Vastasin, et me oleme kahe lapsega, kes mõlemad lähevad operatsioonile ning kirurgi luba on olemas. Saimegi uksest sisse! Siis kraaditi, maskid ette ja lubati registratuuri pöörduda 🙂

Registratuuri lauas tõsteti samuti kulme kui mainisin, et me mõlemad Ivoga tuleme lastega haiglasse. Üks vanem registreerib end ühe lapsega haiglasse ja teine teisega. Saime lõpuks läbi kadalippude ilusti haiglasse ja meie korruselt tuli töötaja meile vastu. Maskid võisime õnneks palatisse jõudes ära võtta.

Haiglas nagu puhkusel

Haiglas olla oli tore! Selleks, et Mia ei muretseks, rääkisime talle meie hiljutisest puhkusereisist (veebruari alguses), mil saime hotellis ka oma toa ja käepaela (hotellis küll toitlustuse jaoks, aga haiglas lapse andmetega), ja Mia oli nii elevil. Meil oli oma peretuba – oma wc ja dušširuumiga. Süüa toodi tuppa, nõud viidi ära, sooja veega sai sulistada – mis sa hing veel tahta oskad 😀

Protseduurid – kanüüli paigaldamine või tablettide manustamine – olid muidugi ebameeldivad, eriti Miale. Joosep kannatas kõik väga ilusti ära ja ei teinud suurt numbrit. Aga üldjoontes meeldis Miale haiglas. Joosepile ei meeldinud, sest tema ei oska nii palavas ja valges magada. Meil on kodus kõik pereliikmed üsna jahedaga harjunud, ja Joosep magab muidu kottpimedas, meil on kodus ka pimendavad rulood.

Haiglas aga kõik need hääled ja valgus segasid Joosepit.

Opile palusime seekord viia suurema lapse enne, sest enne oppi ei tohi samal hommikul süüa, aga oma lapsi teades, siis pigem peab Joosep ootamisele paremini vastu, kui temast 2 aastat vanem Mia. Mial oli ka väiksem opp, seega saigi tema enne opile saadetud. Joosep jaksas kenasti oodata.

Mia oli ka opile minnes sama elevil, nagu oleks ikka veel hotellis, sest ta ootas, millal tädid teda voodiga sõidutama viivad! 😁 Talle anti enne ära viimist meie palatis üks kiiretoimeline uimastav ravim ja liftiga sõitma saatsime juba üsna “purjus” olekuga kolmeaastase.

Tagasi tuli ka täitsa heas tujus. Ei nutnud ega kurtnud midagi, kuigi eeldasime, et ta tuleb pisut narkoosiuimas (Tallinna lastehaiglas ei lasta vanemaid lapse juurde enne kui laps on narkoosist ärganud). Küsisin, kas tohin suhu vaadata ja lubas ilusti. Miale tundus suu tuim ja ta arvas, et tal on kuivanud veri ümber suu. Ei uskunud enne kui peeglist näitasin, et ei ole.

Vahepeal, enne Mia tagasitulekut, viidi Joosep opile. Tema ei tahtnud kuidagi emmest eemalduda ja hoolimata samast tuimestusest, mida Mia enne minekut sai, nuttis Joosep ka liftis, kuhu vanemaid enam ei lubatud.

Laste taastumine

Joosepi opp kestis tunduvalt kauem. Kunagi kirjutasin samal teemal kui Mia sai suulae.

Seekord keegi väga palju ei nutnud, ainult Joosep oli öösel virilavõitu. Võibolla narkoosi mõjude tõttu, aga võibolla ka lihtsalt sellepärast, et oli liiga valge ja liiga palav.

Öö elasime ilusti üle ja arst lubas meid järgmisel päeval koju. Joosep saab kodus veel antibiootikumi ja vajadusel valuvaigistit, aga Miale pole muud midagi ette nähtud, kui ettevaatlik olla ja mitte nii “pipi pikksuka” elustiili järgi teha. Ehk siis külma ilmaga paljajalu kanaaias mütata veel ei tohiks 😆

Ja kõrrega joomist võib harjutama hakata umbes 10 päeva möödudes.

Aitäh-aitäh-aitäh meie imetoredale kirurgile, kes jälle tegi suurepärast tööd meie lastega 🙂 Ja muidugi kogu ülejäänud meeskonnale!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s