Minu kõhu korrigeerimine

Kui poleks ära lubanud, poleks ilmselt leidnud mahti ka täna kirjutamiseks. Nüüd peitsin ennast laste eest ära 😀

Ma nimelt ei suuda kirjutada kui ma mõtetega 100% selle juures pole. Kui keegi mõttelõnga korrakski katkestab, võib juhtuda, et ma kustutan kogu valminud teksti ära, et otsast pihta alustada. Vot selline kiiks on mul – seepärast ma üha harvemini kirjutangi, et kolme lapse ja segasummasuvilamaja kõrvalt on üsna keeruline täiesti segamatut aega leida, kus keegi näiteks pooleteise tunni jooksul mind isegi ei kõnetaks.

Diastaas?

Ma olen juba mitu aastat kandnud enamus ajast korsetti ja tugipesu, et mitte jätta oma väljanägemisega muljet, nagu ma oleks rase (ja lisaks mu eelmises postituses mainitud ebamugavused). See on nii kurb tegelikult, sest isegi korsetiga oli teinekord pärast toekamat einet vaatepilt üsna nukker.

Teadsin, et diastaasist saab kergematel juhtudel jagu ka õigete harjutustega vastavatele lihasgruppidele, kuid minule need ei toiminud.

Harjutuste tegemisel on muuhulgas veel see oht, et kui teha harjutust valesti või pole harjutus diastaasiga inimesele sobiv, siis probleem hoopis süveneb – kõhulihaste vahel olev avaus suureneb veel rohkem.

Minul ilmselt juhtuski see viimane asi, sest umbes kaks aastat tagasi alustasin ma treeningkava, kuid jätsin mõne aja pärast pooleli, sest aina vähem jaksu oli seda teha. Tol ajal ma veel oma diastaasi probleemist teadlik polnud, lihtsalt kõht tundus lodev.

Nüüd, targemana, teangi, et selles kavas olid kõik kõhule mõeldud harjutused diastaasi puhul sobimatud, ehk ma tol ajal hoopis kahjustasin end nendega.

Selline oli mu keha enne laste saamist 🙂

Selline oli diastaasiga igapäevane “rasedus”

Mõtisklused ja reaalsus

Pool aastat tagasi hakkasin mõtlema, et ma ei taha päris elu lõpuni sellise kehaga elada, kuid ei teadnud ühtegi kindlalt toimivat lahendust peale operatsiooni. Rääkisin Ivoga sel teemal ja kuigi sellised operatsioonid on väga kulukad, otsustasime koos, et käin vähemalt konsultatsioonis ära.

Umbes 3 kuud tagasi astusimegi kirurgiakliiniku uksest sisse. Ivo jäi lastega eesruumi ootama ja mina näitasin arstikabinetis ette oma murekohad.

Teades, et need protseduurid maksavad 2-3 tuhat eurot, mõtlesin isegi, et oh, tühja kah – see on ju asi, mis parandab mu elukvaliteeti! Ma saan pärast normaalselt trenni teha, muretsemata, et omale liiga teen. Ma ei pea enam kunagi häbenema, et kui ilma korsetti kandmata mõne pala suhu pistan või et kasvõi vett jooksin, näeksin välja nagu rase…

See, mis konsultatsioonil selgus, lõi mind pahviks. Lisaks diastaasile – mu kõhul oli palju üleliigset nahka, mille suhtes ma ilmselt ise olin peeglisse vaadates silma kinni pigistanud. Üleliigse naha eemaldamiseks oli tarvis teha kõhuplastika. Ka oli mul tõenäoliselt olnud elukestev nabasong, mis sel visiidil selgus. Palusin, et naba katsutaks väga õrnalt, sest mul on alati naba olnud väga tundlik puudutuste osas. Seepeale sain teada, et niisama naba tundlukkust ei ole olemas, vaid see on mul nabasong. Ka see pidavat selle opi käigus terveks tehtama.

Ma pole kunagi olnud ülekaaluline, kuid selgus, et kõhuplastika edukalt läheks ja ka tulemus kena välja näeks, tulnuks eemaldada kõrvalolevatelt aladelt ka rasvkudet, ehk lühidalt öeldes – rasvaimu.

Kui arvestada rasvaimu ja eemaldatavat nahka, siis tulemusena asetsenuks mu naba liiga madalal, mistõttu tuli kavasse ka naba siirdamine kõrgemale.

Ma olin alati arvanud, et need naba siirdamise operstsioonid on neile, kellel kõht ripub allapoole vööd ja on korralikult ülekaalu kaotatud, aga mina pole kunagi ülekaaluline olnud…

Lonkisin nukralt kabinetist välja, näpus nimekiri, mis kõik oleks vaja teha, et mu kõht inimlik välja näeks. Ja kogu selle kupatuse hinnaks üle KUUE tuhande euro! Lisaks hoiatati, et antud protseduur on nii ulatuslik, et abikaasa peab kindlasti vähemalt 2 nädalat hoolduslehte võtma, hea oleks isegi, kui lisaks temale oleks kodus veel üks hooldaja. Päris hirmuäratav!

Otsus ja ettevalmistus

Sõitsime kodu poole ja tõdesin Ivole nukralt, et küllap tuleb selle kehaga ikkagi leppida. Aga just tema oli see, kes julgustas teistpidi mõtlema! No mis see siis on – elame ju korra ja see elu võiks kvaliteetne olla ka selle koha pealt, et ei peaks iga päev enda keha pärast põdema.

Samal õhtul kalkuleerisime oma järgneva aasta eelarve ümber ja selgus, et väikeseid mööndusi ja ümberkorraldusi tehes ning mõnd asja ootele jättes mahuks see protseduur meie eelarvesse isegi ära.

Juba järgmisel hommikul saatsin kliinikusse meili teatega, et soovin siiski kõike seda, mida konsultatsioonil arutasime. Olin elevil, nii elevil! Ja nii väga tänulik, et mul on nii hooliv ja mõistev abikaasa.

Leppisime kliinikuga kokku operatsiooni aja. Mõni nädal enne oppi pidin käima vereproovi andmas – et kas mu organism on ikka tugev ja ulatuslikuks operatsiooniks valmis. Anti ka pikk nimekiri toitudest ja toidulisanditest, mida ei tohtinud vähemalt kuu aja jooksul enne operatsiooni tarbida. Suitsetamine täielikult keelatud – õnneks jätsin ma suitsetamise juba mitu aastat tagasi maha 🙂

Opijärgseteks vabadeks päevadeks ei julgenud Ivo tööandjalt eriti suuri lubadusi välja küsida, sest olime just reisil käinud ja Ivol iga kuu on minu koolipäevad vabaks küsitud. Leppisin sellega, et kui Ivo võtab vabaks 5 päeva, töötab nädalavahetusel (siis saanuks mu ema äkki aidata) ja uue nädala alguseks lastele kõik söögid valmis pannud. Et ehk oleksin siis kuidagi läbi häda hakkama saanud. Ette ruttavalt, nagu teate – me olemegi nüüd 2 nädalat kogu perega kodus, sest puutusin kokku koroonaviirusesse nakatunud inimesega ja Ivo tööandja teda tööle ei oota! Kuna ka Joosep jäi samal ajal haigeks, siis perearst sai Ivole Joosepiga hoolduslehe vormistada. Ideaalne ajastus!

Operatsioon

Haiglasse pidin minema opipäeva hommikul, söömata-joomata. Kuna mul on suur foobia nõelte ees, siis sai varem uuritud, kas Ivo võib mul kätt hoida ja vaimseks toeks olla, kuniks mulle kanüül sisestatakse. Seda esialgu lubati, kuid kui päev kätte jõudis, oli koroonaviirus just Eestisse jõudnud ning kliinikusse ühtki kõrvalist isikut ei lubatud. Läks nii seekord. Seni on ivo ka igal mu vereproovi andmisel kõikjal kaasas käinud, sest paisab, et foobia ajaga süveneb.

Kui jõudsin kliinikusse, näidati kätte palat, anti kätte pidžaama, tugisukad operatsiooniks ning manustati vere hüübimist soodustav tablett.

Mõne aja pärast tuli minuga vestlema anestesioloog, kes uuris allergiaid, haigusi, muid patoloogiaid ning muuhulgas ka seda, kui palju mu kael kuhugi suunas paindub. Pidavat selle tarvis, et tal on opi käigus vaja hapnikutoru kurku paigutada erinevate nurkade alt.

Järgmisena tuli mind palatist välja kutsuma kliiniku juhataja, kes läks minuga kirurgi juurde, kes joonistas markeriga mu kõhule piirkonnad, kust mingeid protseduure teha – kust ja kui palju lõigata, kust õmmelda, millistelt aladelt teha rasvaimu.

Opieelsed “maalingud” kirurgilt 😀

Seejärel sain mõned minutid oma palatis oodata, kuni mind üks õde tuli operatsioonile viima. Kõndisime koridoris õdede lauani, kust mulle anti vannimütsi taoline asi, pähe panemiseks, misjärel astusime opisaali. Pidin pluusi seljast võtma ja lauale heitma.

Seejuures ei põdenud ma üldse mitte seda, et ma meesarsti ja mitmete teiste meessoost töötajate ees paljaste rindadega olin, vaid vaatasin ärevalt ringi, millisest suunast mulle nüüd kanüüli paigaldamisega lähenetakse. See on tõesti mul üks suur-suur foobia. Seekord suutsin ma end paigale sundida, kuid silmadest voolasid hiiglaslikud pisarad. Hirmust.

Kõik ümbritsevad olid väga mõistvad ning kiiresti pärast kanüüli paigaldamist manustati sealtkaudu rahustit.

Üks naisterahvas küsis minult, kas rahusti juba toimib, aga mina ei tundnud midagi. Mõtlesin kergendunult vaid, et vähemalt hea, et see kanüül nüüd sees on ja sellepärast enam muretsema ei pea. JAAAA SIIS ma kukkusin ootamatult pilve sisse!!! Hüüdsin, et “jah, mõjub küll!”

Pärast oppi

Ma ei mäleta, et ma oleks pärast pilve sisse kukkumist end unisena tundnud või hakanud teadvust kaotama, aga järgmisel hetkel ma ärkasin, sest hingata oli niii halb!

Sain kohe aru, mis juhtunud oli. Mul ei olnud segasusseisundit, nagu paljud narkoosist väljunud inimesed on kirjeldanud. Ma sain aru, et selle silmapilgu jooksul oli möödunud mitu tundi ja opp oli tehtud.

Esialgu palusin hapnikumaskile lisahapnikku anda, kuid see ei andnud kergendust. Tahtsin seda ära võtta, aga mu käed ei liikunud. Ka keha valutas, nagu oleksin teerulli alla jäänud.

Õde võttis mu palvel hapnikumaski ära ja andis kanüüli kaudu valuvaigistit. Oi, see valuvaigisti oli tugev! Samasugune pilve sisse kukkumise tunne tekkis, nagu eelnevalt selle narkoosiga. Ainult et nüüd ma ei kaotanud teadvust, vaid mõne hetke pärast tekkis iiveldus, mis ka vist kanüüli kaudu ravimitega maha võeti, sest mainisin kohe, et oksendada tahaks, misjärel iiveldus kadus.

Hõljusin umbes 4 tundi une ja ärkveloleku piiril, kuniks olin valmis intensiivist oma palatisse minema. No mitte ise minema, vaid lihtsalt aparaadid eemaldati ja kärutati mind mu palatisse sama voodiga, millel lebasin.

Kurk kuivas meeletult ja see ajas köhatama. Ühe korra köhatasin ja sain kätte kogemuse, mille põhjal kaks nädalat köhatustest hoidusin – tunne oli, nagu ma läinuks keskelt lõhki! Kuna ma end liigutada ei saanud muus osas kui ainult käsi, siis sain klaasist kõrrega vett juua. See leevendas kuivavat kurku. Uriin jooksis mööda kateetrit kogumiskotti.

Mulle öeldi, et mida rohkem vett juua, seda rutem hakkab keha tööle ja taastuma. Seega ma jõin vett nii, et mul oli vahepeal isegi kolm klaasi vett koos kõrtega laual ja muudkui vajutasin kutsunginuppu, et vett juurde vaja! Tahtsin, et mu enesetunne paraneks!

Öösel lamasin liikumatult selili ja iga mõne tunni tagant sain valuvaigisteid.

Järgmisel hommikul tuldi mind püsti aitama. Ka sellega pidavat nii olema, et mida rohkem pingutada ja mida rohkem püsti olla, seda kiiremini pidavat jõud tulema.

Esimest korda püsti tõustes ma oigasin kõvasti, valu lõi silme eest mustaks ja värisesin üle kere. Helistasin Ivole ja ütlesin, et täna ma küll koju ei tule!

Mõne tunni pärast proovisin veel. Jõudsin mõne sammu kõndidagi, üleni valust värisedes. Pärast seda hakkasin aina enam pingutama, et püsti olla. Läbi valude seisin püsti ja õõtsutasin end.

Õhtul helistasin Ivole ja ütlesin, et tahan koju. Ta hakkas mulle järgi sõitma ja samal ajal võtsid õed mul sidemeid ära. See oli ülimalt vastik ja valus tunne! Osalt tuim, nagu poleks üldse minu kehaga tegemist, aga teisalt nii-nii valus!

Pärast sidumist paigaldati haavadele uued plaastrid ja pandi selga korsett, mida pean nüüd kuu aega öösel ja päeval kandma. Seljast ära tohib võtta ainult dušši all käimiseks.

Taastumine kodus

Kodus ongi aeg läinud lihtsalt vaikselt kulgedes. Tänaseks on opist möödas 10 päeva – iga päevaga on läinud pisut paremaks, aga päris sirgelt veel kõndida ei saa, ka külili ega kõhuli magada ei ole võimalik (oi, kuidas ma seda igatsen!).

Mõned korrad olen pesemas käinud, seega korseti ja plaastrid eemaldanud ning uued plaastrid paigaldanud.

Esimest korda tohtisin pesta 5 päeva pärast oppi, ja asusin seda ilmselt liiga innukalt tegema. Ma ei jälginud, kas Ivo on valmis koos minuga kohe plaastreid paigaldama. Õhh! Ma oleks peaaegu minestanud, sest see oli rets vaatepilt ja ma ei suutnud neid plaastreid ise paigaldada.

Järgnevad korrad on iga kord aina parem ja täna sain peaaegu sirgelt püstigi olla!

Igatahes öeldi selle operatsiooni taastumisajaks VÄHEMALT 3 kuud, aga KUNI 6 kuud.

Seepärast ma teile hetkel enne-pärast pilte ei näita, mida ilmselt paljud lootsid siit leida 😉 Mu keha on praegu nii paistes, et ma ise ei saa arugi, on siis kõht väiksem ka, kui enne…?

küll aeg annab arutust. Aga seda ütlen küll, et ma ei osanud eladeski aimata ka, et see kõik NII VALUS on!

Edu, tugevat närvi ja palju kannatust kõigile, kes julgevad selle protseduuri ette võtta. Mul on hea meel, et ma ette ei teadnud, mis mind ootab 😀

3 thoughts on “Minu kõhu korrigeerimine

  1. Tere! Kus kliinikus täpsemalt kõhuplastikat teha lasid? Kas igalpool on nii suur summa vaja maksta ?

    • Mina käisin Christinas Clinicus, aga hinnad on enam-vähem sarnased igal pool. Igaühel ei lähe nii suur summa, mul oli keskmisest ulatuslikum operatsioon. Aga see selgub konsultatsioonil, kuidas ja mis ja palju maksma läheb. Lihtsam kõhuplastika on kuskil paari tuhande ringis. Enamus kliinikutel on hinnakirjad netis olemas, saab mingit aimu hindadest 🙂

  2. Suur aitäh et jagasid!
    Ma kardan ees ootavate valikute (kas operatsioon või lõputu 8.raseduskuu + kaasnevad terviseprobleemid) puhul enim ka valu. Mul on seni olnud kaks operatsiooni (põlvemeniski parandamine ja kergem rinnast kasvaja eemaldamiseks) ja täiesti kohutav kui valusad need olid! Ma ei suuda isegi ette kujutada KUI VALUS sul olla võis/b! 😱

    Aga sul tõesti ajastuga päris kenasti vedas! Eriti arvestaded, et pisike on ju veel õige pisike ja sa ei tohi teda tõsta ega midagi ju!
    Kena ja kiiret paranemist!

    Tegelikult oleks huvitav teada, mille järgi sa kliiniku valisid? Ja kui palju sa erinevaid võimalusi võrdlesid?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s