2019 – uskumatu aasta

2019 on olnud mu senises elus kõige muudatusterohkem aasta. Uskumatu aasta

– ma isegi ei armasta muudatusi. Mulle meeldib rahulik, paika loksunud eluolu.

Aasta alguses polnud meil veel aimugi, et juba suvel saavad meist värsked beebi vanemad, kuid sündmused juhtusid ja juhtisid meid just selle beebini.

Need sündmused on olnud nii uskumatud, et eelneva aasta põhjal võiks vändata filmi ja siis arvaks ka, et filmitegijatel on hea fantaasia 😀

Kui beebi tulekuni oli jäänud natu-natuke, juhtus midagi katastroofilist – minu õde suri Soomes. See oli emotsionaalselt nii laastav ja samas segane tunne, sest beebi eest pidime ikkagi ka edasi võitlema, asju ajama, et ta siiski meie juurde saaks, mitte lastekodus lõpetaks. Meie olime mu õele kõige lähedasemad, seega hakkasime paralleelselt tegelema ka selle asjaajamisega, et ta Soomest ära tuua ja matused korraldada. Meie kodu oli nagu rahvusvaheline telefonide keskjaam – tuli suhelda Soome politseiga, Eesti lastekaitsega, Soome sotsiaaltöötajatega, Eesti sotsiaaltöötajatega, Soome matusebürooga, Eesti ametnikega, bronnida laevapileteid, muretseda “võibolla tulevale” beebile erivajadusega laste lutipudeleid, jne, jne…

Kõik kuupäevad jooksid nii kokku, et samal päeval kui beebi sündis, tuli meie koju lapsendamisega tegelev ametnik, järgmisel päeval läks Ivo minu emaga Soome tuhaurnile järgi. Kui meid viidi haiglasse beebi juurde, ajas Ivo seal haiglas telefoni teel asju Soome politsei ja sotsiaaltöötajatega.

Edasi on kulgenud asjad pisut rahulikumalt, aga siiski üsna kiiresti. Ka meie uues kodus on sel aastal toimunud arengud, mida me poleks lähema paari aasta jooksul veel unistadagi osanud.

Tuppa sai vesi! Asi, mis lihtsalt ei saanud juhtuda, sest meie maa peal pole kaevu, kust vesi majja tuua. Ootame siiani kanalisatsioonivõrgustiku valmimist. Muide, tööd juba käivad ja päris huvitav on beebivankrit lükates jalutamas käies vaadata, kuidas kaevetööd aina meile lähemale liiguvad.

Ja me saime suure aiamaja! See on ka asi, mille peale veel sel suvelgi mõeldes ohkasime, et ehk viie aasta pärast… Ja enne talve algust oli meil see maja püsti!

Ja nüüd otsustasime teha midagi, mida oleme ka pikalt-pikalt unistanud ja mõelnud, et äkki siis kui lapsed on suuremad… Me läheme sel talvel soojale maale reisile – koos lastega! Kui varem tundus õudusena isegi mõelda sellele, et reisida koos beebi, 2-aastase ja 6-aastasega, siis nüüd, mil minek on juba kindel, ootan suure elevusega. Mingeid hirme pole – me saame kindlasti suurepäraselt hakkama!

Ahjaa! Ma võtsin julguse kokku ja kirjutasin lahkumisavalduse asutusse, kus ma olin 15 aastat töötanud. Minu,kui muudatusi mittearmastava inimese jaoks, on see väga suur otsus – nüüd on maailm avatud – mis edasi saab? Juba jaanuarist hakkan koolis käima ja enesearendusega tegelema, aga sellest räägin mõnel teisel korral 😉

Elu nagu Ameerika raudtee!

Ilusat ja meeldejäävat aastavahetust kõigile!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s