Tööd otsimata tööle ja Mia soov täitub – tema saab lasteaeda

Mäletate, ma plaanisin Miaga pärast vanemahüvitise lõppu vähemalt aasta veel kodune olla ja vaadata seni hästi rahulikult kohalikul tööturul ringi…

Mõlgutasin tegelikult mõtteid, et ehk lähen isegi oma senisesse töökohta tagasi, kui lapsehoolduspuhkus lõpeb. Pisut kauge küll käia, aga ikkagi väga pikaaegne ja stabiilne töökoht mul. Kahju loobuda. Ühesõnaga – ma ei teadnud veel päris täpselt, mida ma aasta pärast otsustan.

Juhtus aga nii, et saatus korraldas ise mu elu nii ootamatult ringi, et paar nädalat tagasi poleks ise ka uskunud… Ma ei otsinud veel tööd. Ei olnud isegi huvi pärast töökuulutusi sirvinud. Töö tuli ise. Midagi sellist, mida ei osanud oodata.

Aga nüüd natuke teisest teemast.

Kui Mia oma eripäradega meie ellu tuli, hakkas minu ellu ja tutvusringkonda tekkima ka teisi lapsevanemaid, kellel samuti üht- või teistmoodi eripäradega lapsi peres kasvamas. Ma järsku märkasin ja puutusin kokku teemaga, mis varem polnud mind kohe kuidagi kõnetanud.

Viimasel ajal on nii palju räägitud ühest ühiskonna valupunktist – tugiisikud erivajadustega lastele. Meie perel pole küll vajadust tugiisiku järele, aga näen väga lähedalt, kuidas lapsevanemad ise tegelevad tugiisiku otsingutega meeleheitlikult ja tihti tulemusteta. Paljudel erivajadustega lastel on vaja täiskasvanut, kes neid lasteaias või koolis igal sammul oleks toeks, abistaks ja ka valvaks. Õpetajad lihtsalt ei jõua nende lastega oma töö kõrvalt tegeleda nii suures mahus, nagu oleks lapse jaoks hädavajalik.

Tänagi jõudis minuni ühe ema mure, kelle laps on mitu korda lasteaiast koju tulnud kehavigastustega. Kuidas juhtus – ei tea (tõenäoliselt kukkumistest, mis on üks selle lapse haiguse iseloomulikke jooni). Sellele lapsele on tugiisik küll ette nähtud, aga pole veel leitud inimest, kes antud tööd teeks…

Tugiisikuid napib. Seda põhjusega. Olen sel teemal mõtteid vahetanud ühe emaga, kes töötab ise tugiisikuna, aga kelle enda laps vajab samuti tugiisikut (seadus ei luba lapse tugiisikuks olla lapse lähisugulastel, seega ei ole harv olukord, et ema on ise teisele lapsele tugiisik, aga oma laps alles otsib tugiisikut).

Miks on raske leida puudega lapsele tugiisikut? Töö on emotsionaalselt raske, aga palk väike ja töötajal puuduvad sotsiaalsed hüved – tervisekindlustus (haigekassa), tasustatud puhkused, võimalus vormistada töövõimetuslehte… Seda põhjusel, et tugiisikud vormistatakse tavaliselt tööle käsunduslepinguga, mitte töölepinguga. Palka saab täpselt töötatud tundide eest ja mitte mingeid muid töötamisega seotud hüvesid.

See teema on mulle juba mõnda aega nii südamesse läinud, et olen endamisi mõtisklenud – mis oleks, kui ikkagi prooviks oma panuse anda ja aidata? Läheks ja oleks kellelegi abiks?

Arvasin, et mõtte tasandile see jääbki, nendesamade miinuste tõttu, mis kaasnevad käsunduslepinguga töötamisel.

Ühel päeval jäi meie enda lapse lasteaia kodulehel silma tekst, et otsitakse tugiisikut. Klikkisin lingil ja minu üllatuseks otsiti inimest, kellele pakuti tööd töölepingu, mitte käsunduslepingu alusel!

Ma mõtlesin kaks päeva enne kui otsustasin kandideerida. Ja siis märkasin, et töökuulutus oli juba nädal tagasi aegunud. Saatsin ikka kirja (ja CV), et “kahju, et hiljaks jäin, aga kui endiselt otsite, siis siin ma olen.” No mitte sõna-sõnalt nii, aga enam-vähem 😀

Sain vastuse, et otsinguid pikendati ja minu CV pannakse soovijate hulka. Käisin isegi töövestlusel, aga selgus, et kandidaate oli veel ja ma ei osutunudki valituks.

Pidasin seda saatuse märgiks, et ehk ei olnud see siis nii määratud. Saangi Miaga veel aasta kodus olla, nagu ma algul plaanisingi!

Mõne päeva pärast võttis vallaametnik minuga taas ühendust ja kutsus uuele töövestlusele – meie vallas on teisteski lasteaedades tugiisikuid tarvis – kas ma olen nõus ka mujal töötama, kui vaid selles lasteaias, kuhu esialgu kandideerisin?

Jah, loomulikult! Pakuti samamoodi töölepinguga töötamist, ja seekord osutusin ma ka valituks.

Kibekiirelt võtsin ühendust ühe kohaliku eralastehoiuga (meie vallas pole loodud sõimekohti, seega peavad alla 3-aastased lapsed minema erahoidu, kui vanemad otsustavad tööle minna) ja juba samal päeval käisime Miaga seda kohta vaatamas.

TÄNA käis Mia esimest korda üksi nn lasteaias. Kuna ta on oma loomult hästi kohanev, aktiivne ja väga seltsiv, siis ma isegi ei kartnud, et äkki talle ei meeldi. Mia laseb Martini lasteaia juures pidevalt jalga ja üritab end ära peita, et ei peaks koju tagasi minema. Lahkusin täna hoiust pärast hommikusööki ja läksin tagasi alles kolme tunni pärast. Mia oli väga hästi hakkama saanud! 🤗

Meil on veel nädal harjutamiseks ja siis asub Mia täiskohaga lasteaeda ja mina täiskohaga tööle. Tööle, mida tehes on vaja suurt südant ja kannatlikku meelt. Tööle, mida tehes tunnen, et tõesti annan endast midagi. Tööle, mis on oluline!

Ma olen väga tänulik, et saatus on minu elu juhtinud just sellises suunas ❤

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s