Vaene laps

Mul pole elus olnud ühtki suurte vigastustega õnnetust või traumat. Mul pole iial olnud ükski kehaosa kipsis ja mind pole kunagi õmmeldud*.

*Pärast Martini sündi sain küll paraja portsu õmblusi, aga see ei lähe minu meelest arvesse 😀
Ja olen saanud kunagi teismelisena koeralt nii tõsiselt pureda, et vajasin õmblusi, aga kuna varjasin vigastusi oma vanemate eest, siis emosse mind ei viidud ja õmblemise tarvidust tõdes arst hiljem, mu mädast haava ravides, siis polnud võimalik õmmelda.

Minu jaoks on siiani tundunud jube katastroof see, kui olukord on lausa nii hull, et kellelgi tuleb midagi õmmelda või kipsi panna.

Reedel läksime Ivo ja Miaga koos rõõmsalt Martinile lasteaeda järgi. Kõigi rühmade lapsed mängisid koos lasteaia suures-suures hoovis.

Hõikasime Martini õpetajatele “tere!” ja suundusime aeda mängima. Seda sellepärast, et märkasime, et Martin meid nägi, aga jooksis koos sõbraga ühte mängumajakesse peitu – paistis, et mänguhoog on veel nii sees, et kohe küll kuskile minema ei tahaks hakata.

Miagi jooksis esimese liumäeni ja ronis kohe trepist üles.

Kuna meil kuskile kiiret polnud, jäime natukeseks lasteaia mänguväljakule lõbutsema. Kõik tüdrukud tahtsid Miaga koos liumäest alla lasta ja me Ivoga siis aitasime neid – Ivo sättis ülevalpool Miat suurematele paremini sülle ja mina allpool püüdsin neid, et keegi haiget ei saaks. Kõigil oli lõbus!

Hoidsime ikka Martinil ka silma peal, et olla kursis, kus ta on või mida teeb.

Pärast viimast liugu ütlesin Ivole, et lähen mainin Martinile ka, et hakkame varsti koju minema. Leidsin silmadega kiiresti oma punase nokamütsiga pojakese üles – istus koos sõbraga pingi peal.

Seadsin rõõmsalt lehvitades sammud sinnapoole, kuni kuulsin, et meie Martin nuuksub kõvasti. Jõudsin temani, kallistasin ja uurisin, mis juhtus. Pingi juures seisnud teise rühma õpetaja ütles, et Martin kukkus. Samal ajal rääkis Martini sõber Ron, et tema küll ei saanud haiget. Martini jutust selgus, et nad olid Roniga koos ühe köis-turnika pealt kaugust hüpanud.

Ron olevat kaugemale hüpanud, aga Martin oli see, kes hüpates halvasti maandus ja haiget sai 😦 Võtsin lapsekese sülle ja kõndides rääkisin talle, mida kõike toredat me kodus tegema hakkame. Aga nutt ei jäänud ikka kuidagi järgi. Jõudsime Martiniga issini, ja Ivo oli see, kes mainis, et näe – käsi natuke punetab ja äkki on väike kühm ikka ka? Polnud kumbki kindel, aga kuna Martin ikka karjus ja karjus, siis otsustasime sõita Kohilast otse Rapla EMO-sse. Hüüdsime lasteaia töötajatele väravast välja minnes “head aega!” ja võtsime seekord kodu asemel suuna hoopis Rapla poole.

Martin kriiskas terve tee, aga vahepeal tekkis meil arusaamatus, kas ta jonnib niisama või on tal valus?! Nimelt, pool teed kriiskas ta selle üle, et Mia kisub enda turvatoolist porolooni välja ja sööb seda! 😀 Siis kriiskas, et mängib vale muusika või on see liiga kõvasti või liiga vaikselt.

Rapla haigla juurde parkides oligi korraks selline tunne, nagu läheks sinna simulanti ette näitama.

Aga haiglas sees toimus kõik ülikiiresti! Vastuvõtuarst küll mainis ka, et ilmselt pole midagi häda, aga võttis meid ikka vastu. Järgneva kümne minuti jooksul sai tehtud röntgen, arstil see üle vaadatud ja tehtud otsus, et luu olla siiski katki – käsi vajab kipsi; manustatud valuvaigisti ja ka kips paigaldatud 🙂

Kiire töö!

Kiitus!

Kuidas Martin hakkama saab?

Nagu piltidelt näha, siis haiget sai Martini vasak käsi.

Kui keegi jõudis juba mõelda, et huhh, vähemalt mitte parem, siis võtkem näpust – Martin on vasakukäeline!

Kusjuures, ta on nii leplik, et kui ta küsis, et kuidas ta nüüd süüa saab, ja ma vastasin, et kõiki asju tuleb teha teise käega, siis rohkem ei tulnud mitte ühtegi küsimust!

Isegi abipalveid mitte 😀

Martinil on ka huumorisoont!

Kodus pidid kõik omale lahase saama! Algas kiikhobusest ja ega minagi ilma jäänud 😀

Mis edasi?

Uurisin oma emalt, kes töötab lasteaiaõpetajana, kuidas peaks edasi toimima – kas laps on oodatud lasteaeda või kardetakse, et on tööd liiga palju sellise lapsega?

Ta mainis, et tema lapsevanemad pole lapsi aeda toonud, kui lapsel on olnud mõni jäse kipsis, ja et meie ka parem ei viiks.

Aga kuna Martin oli nädalavahetusel tema juures külas, siis mu ema arvamus olukorra kohta muutus – ta pakkus täna, et see laps saaks lasteaias vabalt hakkama.

Olla isegi pilte joonistanud (aga laps ise tõdenud, et sai ikka kole küll! 😀 )

Ma ise arvan, et helistame ikks lasteaeda ja uurime, kuidas nemad sellesse suhtuksid.

Jagage oma kogemusi 🙂

 

 

Jälgi mind Facebookis:

https://www.facebook.com/mairikakirjutab/

Advertisements

One thought on “Vaene laps

  1. Mina enda 6-aastast poissi ei viinud lasteaeda kipsiga. Käeluu on katki küünarnuki juurest ning terve käsi seetõttu kipsis. Ise on ta muidugi asjalik, ei kurda ja saab kõigega hakkama va riietumine. Esimesed päevad ikka valutas ka käsi, ei kujutanud ette, et oleksin lapse lasteaeda saatnud.. Teistega ju ikkagi mängida-ronida ei saa õues ning püksid, sokid ja pluusid ikkagi oleks pidanud lapsele selga aitama koguaeg.
    Umbes 1,5 nädala möödudes oli käsi nii palju paranenud, et laps saab liigutada-tõsta kätt juba õlast ning seda nö vabalt kasutada, ainult et küünarnukk liikumatu ning seega vajab ikkagi abi just riietumisel.
    Homme võetakse ära ja loodetavasti on ilusti paranenud ja kipsi enam kandma ei pea 🙂

    Kena paranemist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s