Hüvasti, Tallinn!

Oi, neid hüvastijätte!

No ei saa ikka üle ega ümber sellest maavärgist. Ma polegi siin vist eriti ülevaadet andnud, mis sorti “maa” see meil on ja kui palju on mugavusi või ebamugavusi.

Teate, miks ma täna jälle sel teemal räägin? Me tegime paar päeva tagasi hullumeelse otsuse kolida kohe nüüd oma majja!

Olime juba kaks nädalat maal olnud, kui hakkasime Ivoga arutlema, et kui kauaks me üldse seekord jääda võiksime. Loomulikult ei tahtnud kumbki meist mõeldagi sellele, et nüüd lähipäevadel peaksime minema tagasi linna, oma betoonkarpi, mida oleme juba aastaid koduks nimetanud.

 

Plussid ja miinused

Head asjad:

Üheks suurimaks plussiks on see, et maja soojapidavus on väga hea. Me paigaldasime hiljuti ka uued põrandad, pärast mida on kodus lausa palav! Näiteks, nende vahepealsete suurte miinuskraadide juures kulus meil maja soojana hoidmiseks vaid sületäis puid päevas. Meil on isegi linnas küte kallim, kui siin majas, millel pole isegi veel päris soojustust!

Linnas on arved keskkütte eest umbes 50 eurot kuus, aga paistab, et maal kulub puid vähema summa eest.

Suur pluss on muidugi privaatsus. Kortermajas on trepikoda pidevalt suitsuhaisu täis. Veel tuleb seda suitsu aknast, sest alumise korteri inimesed käivad akna peal suitsetamas. Oma laste jahedalembusest ma juba rääkisin, seega vahel oli meil linnas magamistuba nii rämedat suitsuhaisu täis, et hakka või kahtlema, äkki meil see 4-aastane on ikka salasuitsetaja 😀

Privaatsuse alla käib muidugi ka lärm. Meie lapsed karjuvad, hüppavad, kappavad, trambivad, toksivad… Sest nad on ju väikesed ja see on normaalne. Küll ei arva ma, et selline elu oleks normaalne meie all elavale üksikule prnsionärile. Las need lapsed siis maal trambivad ja karjuvad, palju aga jaksu on!

Oi, suur pluss on õues käimine! Ei peagi vist palju seletama, mis vahe on laste õueskäimisel, elades Tallinna linnas betoonkarbis või maal oma majas, millel on oma aed. Ja muidugi saavad lapsed siin isegi “tänavale” üksi minna, sest meie maja on tupiktänava lõpus ja suuremate teedeni on pikk maa.

 

Miinuspoolt ka:

Meil pole maal veevärki ega kanalisatsiooni. Endiselt kasutame me mobile toilet’it (millest ma rääkisin siis, kui majja esimest korda tulime). Seda tuleb tühjendada paar korda nädalas, mis polegi tegelikult suureks probleemiks, sest linnakorteris käime aeg-ajalt nagunii ja siis saab oma “väljutused” wc-potti valada.

Vesi tuleb meil kraaniga kanistritest, mida täidame kas linnakorteris, Ivo töö juures või siinsamas Aespas minu ema juures. Ema ma muidugi väga palju meie otsuse pärast tülitada ei taha, seega jääb ema juures kanistrite täitmine viimaseks abinõuks.

Kõige selle eelneva tõttu peame näiteks pesu pesema oma linnakorteris. Kusjuures iseenda keha pesemiseks leiutasime ka selle kanistrisüsteemi koos duššialusega. Täitsa nagu päris! 😀

Pesuruumi ehitame me muidugi esimese asjana kevadel/suvel.

Veetorud ja kohalik pumbajaam on siinkandis muide täitsa olemas, aga töötavad ainult siis, kui väljas on plusskraadid. Seega, kevadel saame sissetuleva vee! (Ja sügisel jääme jälle ilma).

Kuna lähima kolme aasta jooksul valmib ka alevi enda ühiskanalisatsioon, siis suure tõenäosusega me oma kaevu ei raja. Küll aga mõtlesime, et niikaua, kuni selle kanalisatsiooni valmimist ootame, rajame omale ikkagi reoveepaagi, mida spetsiaalne pumbaauto hakkab tühjendama, sest seda s***a käe otsas kuskile linna vedada ei ole üldse tore 😀

 

Lasteaia vahetus

Kõigest eelnevast läks mõte edasi, et kui me tegelikult ei taha üldse enam linnas olla, siis Martin saaks lasteaeda üha harvem ja harvem. Nii küpses plaan, et Martin on tarvis kohalikku lasteaeda panna.

Kogu mõttekäik käis nii kiiresti, et kui ma hommikul rääkisin Ivole, et peaksime otsustama, kummas kodus me rohkem oleme, siis sama päeva õhtuks oli meil uues lasteaias Martinile koht olemas.

Muidugi on lasteaedades järjekorrad ja selle hirmuga seisime meiegi silmitsi. Postitasin esimese asjana Aespa Facebooki gruppi küsimuse, et need, kellel on väikseid lapsi, võiks meile lasteaedade osas kogemusi jagada.

Osad vastused hirmutasid päris ära, sest selgus, et meie uues koduvallas esineb samuti järjekordasid. Keegi oli oodanud oma järjekorda peaaegu koolini välja. Teine pidi pärast pikka ootamist lapse teise omavalitsusse registreerima, et mujal õnne proovida.

Meie tahtsime Martinit saada ühte Kohila lasteaedadest. Tegelikult on lasteaedasid ka lähemal, aga need on väikesed külalasteaiad, kust lapsed kooli minnes peavad minema uude ja suuremasse kollektiivi.

Sellist üleminekut mina oma lastele ei soovi, sest olen ise omal ajal käinud üliväikeses lasteaed-algkoolis ja liitunud suure kooliga kuuendas klassis. Teistega sõbrunemine oli minu jaoks raske ja ma ei tundnud lõpunigi, et oleksin olnud üks nende seast.

Las käivad meie lapsed suuremas lasteaias, kust lähevad pärast koos oma sõpradega esimesse klassi.

Ja me saimegi koha! Hommikupoole helistasime ja juba samal päeval saime vallatöötajalt kirja, et ühes lasteaias on tõesti vaba koht ja oleme sinna oodatud!

 

Ja mis Mia tervisest saab?

Täna olime Tallinnas, tõime viimaseid asju ära, registreerisime Martini linnalasteaiast välja ja käisime ka Miat kirurgile näitamas.

Muide, meil on imeline arst!

Paar päeva tagasi saatsin ma e-maili, kus mainisin, et me Tallinnas enam iga päev ei viibi ja võiks ju linnas olles lapse ka ühtlasi ette näidata. Saingi kutse visiidile ja Mia suulagi sai üle vaadatud.

Tuleb välja, et järgneva poole aasta jooksul meil haiglasse asja pole, sest nagu ma eelnevalt olen rääkinud, siis lastehaigla tunnistas Mia terveks ja edaspidiseid visiite ei määratud. Ka kõrvaarst jättis meiega hüvasti. Ja nüüd soovis kirurg, et Mia võiks veidi kasvada, enne, kui hakkame uuele operatsioonile mõtlema.

Leppisime kokku, et suve lõpus näitame last uuesti ja vaatame, kas on piisavalt kasvanud, et võiks hakata järgmisele operatsioonile mõtlema.

Järgmisena tuleb hakata lappima auke Mia suulaes. Kasvamisega läheb suulagi laiemaks ja võib tekkida uusi auke.

Muidugi on narkoos inimesele, eriti pisikesele lapsele väga kahjulik, sellepärast ei ole mõistlik iga uue augukese tekkimisel teha uut operatsiooni.

Jaaa, nüüd me olemegi maal! Arstemööda enam käima ei pea, lasteaed Martinile on olemas ja rahaliselt saame hetkel hakkama.

Kõik on nii hea, unistsed on täitunud!

Jälgi minu blogi Facebookis https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s