Naabrivalve nagu actionfilm

Me oleme viimasel ajal maal käinud pisut harvem kui kohe algul, pärast majaostu.

Ükspäev kirjutas mu lapsepõlvesõbranna, kellega me enam väga tihedalt ei suhtle, aga pole päris võõraks ka jäänud, ja küsis, kas me elame nüüd Aespas.

Taipasin, et ma polegi pärast paari korda rohkem meie uuest kodust kirjutanud.

Täna oleme me jälle maal, mistõttu mul see teema meelde tuligi.

 

Ei, me pole veel päriselt majja kolinud ja suure tõenäosusega ei koligi veel niipea.

Algul mõtlesime küll, et tahaks nii-nii väga maal elada, et kannataks need alguse ebamugavused ära, aga ratsionaalne mõtlemine sai emotsioonidest ikka võitu.

 

No ei saa veel!

Mul tekkis nii suur stress mõeldes kõigele, mille peaksin lähiajal ära korraldama, et kohe lõplikult maale tulla. Erinevad variandid, millele ma mõtlesin ja millest ükski ei olnud ahvatlevad.

 

Vett ei ole!

Maal ei ole meil praegu vett ega kanalisatsiooni. Meil pole oma territooriumil isegi kaevu, et saaks ämbriga vett tuppa tuua. Praegu ei ole üldse otstarbekas ka oma kaevu rajamine, sest vallal on juba ammu plaanis olnud ühise vee- ja kanalisatsioonisüsteemi rajamine, mille ehitamisega alustatakae juba sellel aastal ja lõpliku valmimiseni võib minna vähemalt 3 aastat. Praegusel hetkel oma kaevu ehitamine oleks lihtsalt “raha kaevu loopimine” 😀

Seni oleme võtnud linnast iga kord kaasa kaks 20-liitrist veekanistrit.

Haha, vee säästmise kohta oskaks ma praegu juba eraldi blogipostituse teha, sest esimestel päevadel kulus meil kogu kaasavõetud vesi ära ühe päevaga, aga nüüd võin vabalt neli päeva vastu pidada 😀 ).

Kanistrite täitmise saaks muidugi mugavamalt ka lahendatud, sest Aespas elab mu ema meist kõigest kolme kilomeetri kaugusel, aga selleks, et ka ise pesus käia ja oma riideid pesta, oleks vaja ikka rohkemat.

 

Raha jääks puudu

Kuna meil on Tallinnas korter, siis saame seal terve perega nii ennast kui pesu pesta, aga selle aasta sügisel lõppeb mul vanemahüvitis ja selleks, et saaksime ülal pidada mõlemat eluaset, peaksin ma tagasi tööle minema.

Muidu, kui üüriksime linnakorteri välja, võiksime rahaliselt vabalt hakkama saada ilma minu tööleminekuta. Ainult et maakoduga me hakkama ei saaks, sest ennast ja pesu on ikka vaja pesta…

 

Lasteaiad

Mul ei ole tööle minemise vastu midagi, aga – Peaksime kiiresti mõtlema lasteaiakohtadele – kas linnas või maal?

Linnalasteaia eelis oleks see, et kui ma olen ise tööl, siis lapsed on minu lähedal. Saan nad vahetult enne tööle minekut lasteaeda viia ja kohe pärast tööpäeva lõppu järele minna. Samuti saaks kiiresti reageerida siis, kui keset päeva peaks lapsed haigeks jääma (kuigi sellist asja pole siiani juhtunud – ptüi-ptüi-ptüi). Ainult autosõit enne ja pärast oleks päris pikk ja toimuks tipptunnil nii hommikul kui õhtul. Meie kõigi “tööpäev” tuleks vähemalt 13 tundi, viis päeva nädalas. – EI TAHA

Kui panna lapsed siia kohalikku lasteaeda, siis oleksid nende päevad sama pikad, aga nad oleksid lasteaias maksimumaja, mis lasteaed lahti on. Laste “tööpäev” oleks ikka 13 tundi. – EI TAHA

 

Parem ootame

Ühesõnaga, nii palju dilemmasid ja mitte ühtki head lahendust, et kohe praegu maale elama saaks.

Niisiis, me otsustasime, et jätame maakodu seni omale suvilaks, kuni vald kanalisatsiooni valmis saab. Saame seni tasapisi maja soojustada ja teist korrust ehitada… Hakkaski kõik tegelikult üle pea minema ja liigset stressi tekitama.

 

Aga sellest elurajoonist – siin on hea!

Olen maininud, et mu vanemad ostsid Aespasse maja juba enam kui kümme aastat tagasi. Arvasin ise siiani, et Aespa on üks uuema aja alevik, mis hõlmab ilmatuma lahmaka, mis on ainult külg-külje kõrval suvilate ja eramutega täidetud.

Minu vanemate maja asubki sellisel piiripealsel maal, millel on ka eraldi sissesõit enne Rapla maakonna piiri.

Muidu asub Aespa alevik Harjumaa ja Raplamaa piiril, aga tegelikult kuulub ikka Raplamaa koosseisu. Pindalalt on suurem kui nii mõnigi Eesti linnadest.

 

Naabrivalve nagu actionfilmis 😀

Seda enam imestasin ma siin toimivat naabrivalvet! Esimeste päevade jooksul, kui üldse siin olime, käisid kõik meie tänava elanikud uurimas, et miks mingi võõras auto siia hoovi sõidab.

Ivo oli esimesel korral tööl, kui üks onkel mulle sissesõiduteele tagurdamisel autonina ette seisis. Astusin autost välja ja tervitasin. Mulle vastati: “Meil on siin tugev naabrivalve ja me näeme, kui võõrad tulevad!”

Ütlesin, et väga hea teada, et naabritele kõik silma jääb, sest me just ostsime siia maja.

Täna oli veel toredam juhtum!

Meil siin Aespas on päris suureks murekohaks hulkuvate loomade teema. Kuna me ise oleme rohkem linnas kui maal, siis oleme oma maja valvama jätnud videokaamera.

Me näeme oma kaamerast, et pidevalt käivad läbi meie hoovi just need koerad, kellest Aespa Facebooki grupis kõige rohkem raporteeritakse.

Täna läksin mina lastega jalutama, sest Ivo magas – tal oli öine vahetus ja ta jõudis koju alles hommikul kell 7.

Martin ütles mõne aja pärast, et läheb üksi tagasi maja juurde ja mingu mina Miat kärutades edasi. Mõtlesin, et ah, las minna, lapsed peavadki maal suurema iseseisvusega harjuma. Jalutasin ainult paarkümmend meetrit veel, kui hinge puges mure, et mis siis, kui need hulkuvad loomad just nüüd meie õue satuvad ja Martin ei saa ust lahti (uksed käivad meil natuke jäigalt)?

Keerasin vankril otsa ringi ja astusin natuke kiirema sammuga kodu poole. Kui jõudsin väiksest kurvist mööda, nii, et nägin meie sissesõiduteed, märkasin, et Martin painutas neid helkuripulkasid, mis peaksid manööverdades teed näitama.

Hüüatasin: “Martin, mis sa teed!” Ja samal hetkel hakkas põiktänavast minu poole jooksma suur must koer.

Mind on kunagi rünnanud ja purenud suur koer nii, et kui abi poleks tulnud, siis võibolla poleks mind praegu olemas. Sellepärast kardan ma koeri väga.

Mul tekkis surmahirm. Martin oli ju maja juures, aga mina Miaga tänaval. Jõudsin meie hoovi, aga kuna me pole jõudnud omale veel väravat paigaldada, siis ei jäänud õue, vaid läksime tuppa ära.

Rääkisin Ivole ja ta oli kohe tegutsemisvalmis – sõitsime autoga sinna põiktänavasse ja küsisime ühelt hoovis olnud härralt, kas nende koer käib inimesi hirmutamas.

Kusjuures, ei olnud ikka nende oma, kuigi väga sarnane. Neil oli näost heledam, aga see, keda mina nägin, oli näost must. Sõitsime natuke ringi – paar tänavat edasi ja natuke risti-põiki ka, et seda hulkuvat koera leida, aga märkasime ühel hetkel suurt maasturit enda järel sõitmas ja keeramas igale poole, kuhu meie keerasime. Ivo sõnad olid, et “kuule, meil on tank taga!”

Korraks ehmatas ära küll, aga ma üsna kohe taipasin, et ilmselt “kohalik politsei”.

Eks ole ju kahtlane ka, kui võõras auto sõidab eramajade piirkonnas kahtlaselt aeglaselt ja piilub hoovidesse, kohati veel rohkem aeglustades.

Aga me tulime ikka koju ära. Muide, me kodu on ühe tupiktänava lõpus 😀 Sellepärast oli natuke naljakas ka, kui see maastur end meie tänava alguses risti keeras (arvates, et blokeerib pättidel tagasisõidu). Ivo tuli ikka viisakalt autost välja ja ootas, kuni teine tegi sama. Hüüdis “Tere!” ja ootas, kuni teine tuli lähemale.

Oligi kohalik omaalgatuslik korravalvur ja end kohe meile sappa võtnud, kui tema majast möödusime. Ja ta ei tegutse üksi, vaid vajadusel on neil ikkagi oma grupp, kellega kohalikku korda luua. Ta tundis veel muret, kas koer jõudis mind rünnata või kui palju ma koera kartsin. Tutvustas end ja rääkis pikalt-laialt Aespa elust. Juhendas, kuidas varaste eest paremini kaitsta…

Vaadake vaid, kui vinge naabrivalve meil on (lisaks meie personaalsele valvekaamerale)!

Siia tasub elama tulla!

FB_IMG_1518299760918

Jälgi minu blogi Facebookis

https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s