Kuuse alla elama!?

Oi, ma olen nii väga tahtnud teiega uudiseid jagada!!!

Asjalood on nüüd nii, et meie peame kuuse alla kolima. Tegelikult ka!

Olgu – meie ise hakkame elama majas, aga maja kõrval kasvab suuur kuusk, seega võib täitsa öelda, et „kolime varsti kuuse alla“ 😀

 

Mis värk sellega siis on?

Me Ivoga pole tegelikult kumbki hingelt ei linna- ega ka korteriinimesed. Tegelikult oleme juba ammu unistanud sellest, et tahaks lapsi kasvatada ja enamuse oma elust elada ikkagi oma majas ja maakohas. Kahjuks on eluteed käinud nii, et praegu elame hoopis pealinnas ja kortermajas.

Nooremana oli lihtsalt nii mugav kõik oma tööd ja tegemised Tallinnasse koondada. Oma elu peale läksin ma juba 18-aastaselt. Pidin endale leidma töö ja koha, kust sinna tööle käia saaks. Loomulikult sai seda kõige paremini korraldada just suures linnas. Ja nii see elu läks muudkui edasi ja sai üha enam linnaga seotud.

Sisimas olen ikkagi alati tundnud, et linnakorteris elades olen justkui vangis. Me oleme vangistatud betoonkarpi. Mis siis, et meil on lubatud siit välja käia nii palju kui soovime, aga päeva lõpuks pole meil ikkagi kuskile mujale naasta, kui sinna betoonkarpi.

 

Meie kodus pole ammuilma möödunud päeva, mil ei kõlaks väljend “…kunagi, kui oma maja saame…”

Näiteks „…siis saame lastele liumäe ehitada.“ .. „siis saaks hommikul paljajalu kastemärjal murul kohvi juua.“ … „siis istutame endale maasikapeenra“ … „siis saaksime endale oma maitse järgi saunamaja ehitada“ … Neid näiteid võiks lõpmatuseni tuua.

 

Asi läks tõsiseks!

Tegelikult ei arvanud me üldse, et see unistus praegu veel täituda saaks. Meil polnud endal midagi veel kõrvale pandud, sest prioriteediks oli ikka olemasolevaid kohustusi likvdeerida. Mis sa ikka säästad, kui samal ajal maksad teise laenu eest intressi. Olime arvestanud, et kõige varem, mil üldse võiks minna pangaga laenusaamise teemal nõu pidama, saaks olla järgmisel kevadel. Siis oleks läbi saanud Tallinna korteri ostmisel võetud kodukapitalilaen.

Hoolimata sellest, et me ei lootnud veel uut kodulaenu saada, jälgisime ikka kinnisvaraportaalides kuulutusi, ja unistasime, milliseid saaks endale lubada või kuhu võiks oma tulevase kodu rajada.

Mõni aeg tagasi hakkas meie vastu suuremat huvi tundma meie panga laenuhaldur. Oleme Ivoga mõlemad sama halduri all, kes ongi meid enamasti ainult koos näinud ja meie käekäigule kaasa elanud. Kusjuures, päriselt kaasa elanud! Ta on meile aastate jooksul korduvalt helistanud ja niisama küsinud, kuidas meil läheb, ilma mingit laenu või „konsultatsiooni“ pakkumata (uskumatu, eks?). Ta teadis ka meie unistusest saada väike krunt maale, millele luua enda koduke. Viimati helistades aga mainis, et pole meiega juba ammu isiklikult kohtunud ja kas me oleme endiselt huvitatud uuest kodulaenust.

Matsime esialgu selle mõtte kohe maha, sest praegu on sügis ja tegelikult oli meil plaan osta Tallinna ligidusse suvila, millest mõne aja jooksul ehitada välja aastaringseks elamiseks kõlblik maja. Sellise ostmiseks oleks olnud ideaalne hoopis kevadine aeg, et jõuaks suve jooksul soojustada ja veevärgi töökorda seada.

Pärast mõningast mõtisklemist otsustasime, et läheme küsime ikkagi järele, mis võimalused meil on, et teaksime, millega kevadel arvestama hakata. Laenuhaldur palus meil laenuvõime hindamiseks mingile kinnisvarale enne konsultatsiooni ikkagi laenutaotlus ära teha. Kuigi meil tol hetkel midagi silma polnud jäänud, sirvisime kinnisvaraportaalid uuesti üle ja valisime ühe viisakama välja, mis enam-vähem meie sihtidega sobiks. Esitasime veel hilisõhtul enne nõustamisele minekut selle maja kohta läbi internetipanga laenutaotluse.

Tol hetkel polnud me veel näinudki maja, millele juba laenutaotlusegi olime ära esitanud! Paari päeva pärast, kui ära nägime, siis me armusime. Mina tundsin uksest sisse astudes, et ma olen kodus.

Sellest momendist alates käisid meil kõik emotsioonid nii üles-alla – kord suur-suur ootusärevus, siis jälle enese manitsemine, et ei tasu liigselt loota, et pärast ei peaks liiga kõrgelt kukkuma.

 

Lisatagatis või omafinantseering?

Mina sain umbes viis aastat tagasi selle Tallinna korteri ostmiseks laenu nii, et mul polnud omal midagi. Ei olnud kogutud omafinantseeringu raha ega olnud sugulaste kinnisvara lisatagatiseks pakkuda. Sain samast pangast kaks laenu korraga – ühe pikemaajalise, kodulaenu, ja teise lühemaajalise, kodukapitalilaenu, mis oli omafinantseeringu asemel. Kuna minul on seega praegu laenukoormus peal, siis mõtlesime, et võibolla saaks Ivo üksinda laenu taotleda, äkki isegi samamoodi, kahes osas. Aga selle mõtte mattis laenuhaldur kohe maha, sest ütles, et kuna me oleme abielus ja varasuhte liigiks on ühisvara, siis pannakse mõlemad abikaasad lepingusse.

Sellel hetkel kadus lootus, kuna linnakorterit me müüa ei soovi. Ühistaotluse puhul aga vaatab pank minuteada ikka mõlema taotleja maksevõimet, et ka teine suudaks vajadusel üksinda seda kohustust teenindada. Minul on juba ühe kodulaenu kohustus ja olin kindel, et veel ühe kohustuse osaliseks nad mind ei võta.

Kuna omafinantseeringu raha ju nii äkki polnud, siis pakkusime lisatagatiseks sedasama minu linnakorterit. Selgus jällegi, et pank tahaks sel juhul ikkagi meid mõlemaid lepingusse panna. Tegime siis taotluse lõpuks ikka kahepeale ära, mis meil muud ikka üle jäi 😀

 

Varade hindamine

Järgmiseks sammuks oli nende kahe tagatise (maja ja korteri) hindamisaktide tellimine. Hindaja oli linnakorteri hinna suhtes väga positiivselt meelestatud ja selle turuväärtus hinnatigi tunduvalt suuremaks, kui ma isegi oskasin oodata – viie aasta tagusest ostuhinnast pea poole suurem. Seda muidugi tänu üldisele hinnatõusule kinnisvaraturul, aga kindlasti ka tänu Põhja-Tallinna ja Stroomi ranna üldisele mainetõusule ja tänu korteris tehtud parendustele (ostes oli seal nõukaaegne „viimistlus“ ja puruks löödud elutoa aken!).

 

Maja, mille välja valisime, asub ühes väga armsas kohakeses Aespa alevis ühe vaikse tupiktänava lõpus. Kahjuks jäi eelmistel omanikel kodu ehitamine pooleli. Maja peaks projekti järgi tulema kahekordne, praeguseks on valmis esimene korrus (teine korrus on küll olemas, aga soojustamata ja viimistlemata, ehk hetkel teisisõnu lihtsalt külm pööning). Ülejäänu kohta on olemas kooskõlastatud projekt ja ehitusluba.

 

Kasutusluba?

Kuna maja ehitus on pooleli, pole hoonel kasutusluba – ei saagi ju olla. Hindaja kartis, et võibolla saab see asjaolu pangas laenuotsuse tegemisel saatuslikuks. Ta teadis, et päris paljud tehingud seisavad selle taga, et ostetavatel kinnisvaradel puuduvad kasutusload.

Jälle suur närvipinge meile. Hindamisaktid läksid ju kokku maksma üle 400 euro ja kui oleksime saanud negatiivse otsuse, oleks see raha lihtsalt korstnasse kirjutatud. … „Võibolla meil ei veagi…“

Panga silmis see kasutusloa puudumine väga suur miinus tegelikult polnudki. Selle pidime kompenseerima, esitades pangale kalkulatsiooni maja tulevase valmimise kohta. Olin ette kujutanud, et selliseid asju peab kuskilt spetsialistidelt tellima ja jälle suuri rahasid välja käima, aga Ivo on meil nii tubli, et sai kalkulatsiooni koostamisega ise hakkama. Kartsime küll (õigemini mina natuke põdesin), et äkki saadetakse tagasi, et tehke ümber, aga üllatus-üllatus – ei kommenteeritud poole sõnagagi – järelikult sobis!

 

See oli juba nii määratud

Maja käisime kogu selle protsessi jooksul ikka korduvalt vaatamas. Algul ilma Martinita, et mitte lapses asjatuid lootusi tekitada. Enne, kui Martini esimest korda kaasa võtsime, selgitasime ikka mitu korda, et see maja on võõra tädi oma ja meie ei tea, kas saame selle kunagi endale või mitte. Kui Martini ühel korral kaasa võtsime, siis oli ta sellest “uuest kodust” nii vaimustunud, et unustas kõik eelnevad jutud ära. Enne lahkumist, kui Ivo jäi veel majaomanikuga õues juttu rääkima, ütles Martin mulle, et “emme, lähme nüüd siia koju tuppa tagasi!” Ja näitas näpuga maja peal olevale aadressinumbrile: “Näe, seal on ju meie kodu number peal!”

Olen viimasel ajal mõelnud ühele huvitavale kokkusattumusele, mida võiks isegi endeks pidada. Nimelt lisas minu ema mind mõni kuu tagasi Facebooki gruppi “Aespa inimesed”. Mõtlesin tol korral, et huvitav, kas kogemata või mis… Peale selle, et mu ema Aespas elab, pole mina ju Aespaga kuidagi seotud (mina olin juba „pesast välja lennanud“, kui vanemad omal ajal Aespasse kolisid). Olime Ivoga küll vahel mõtisklenud, et see Kiisa ja Aespa kant oleks tulevasele kodule hea koht küll – mitte liiga rahvarohke, aga samas naabrid ümberringi ja Tallinn ka parajalt lähedal, et tööl käia. Samas, ei teadnud meist keegi, et see maja ostmine on kõigest mõne kuu kaugusel…

 

Notaris – laps sai maja kätte!


Mis edasi?

Tänaseks oleme oma tulevase koduga juba personaalsemalt tutvuda saanud ja veendusime, et selleks talveks me oma uude koju veel jääda ei saa, sest soojustusest jääb talviseks perioodiks väheks ja praegu on majas on „suvevesi“ – veevärk sobib ainult plusskraadide juures kasutamiseks.

Maja ehitamiseks ei plaani me lisalaenu võtta, seega saab sellest majast selline „tasa ja targu“ projekt. Seda saame teha tänu sellele, et meil on Tallinnas olemas korter, kus elada niikaua, kuni saame „kuuse alla kolida“! 😀

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

2 thoughts on “Kuuse alla elama!?

  1. Tere,
    Olen seda blogi lugema jäänud ja nüüd lihtsalt pean kirjutama. Mul on ka kaks väikest last ja meiegi kolisime mõned kuud tagasi Aespasse 😊 Meie saime 14 aastat tagasi Kiisal tuttavaks ja seetõttu sai see kant meile armsaks. Tallinnas on tööl hea käia, sest siit saab linna mitut moodi ja ummikuid pole 😊 Vaikne on, aga samas meie tänaval palju inimesi elab alaliselt.
    Kõike head!
    Anneli

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s