Kuidas see söömine käib, kui suulage ei ole?

Oma uute huultega oskab Mia juba natuke hakkama saada – näiteks suudab ta ise lutti suus hoida. Lutti armastab ta muide väga, juba algusest peale, sest ta on ju imik. Ja imikud armastavad imeda. Tavaliselt oma ema rinda, aga kuna see ei tule sellise suuga kohe kuidagi välja, siis on seni asendanud imemisvajadust tavaline lutt. Nüüd hoiab Mia seda ise, varem pidime me lihtsalt terve perega kordamööda seda tema jaoks kinni hoidma, vastasel juhul käivitati hädapasun.

Aga suulae opp ootab meid veel ees. Mial puudub praegu suu- ja ninaõõne vaheline „sein“. Seal, kus meil on suulagi, läheb temal edasi tühi koobas ja selle „koopa“ laes on kaks suhteliselt kitsast „kraavi“ – need on ninakanalid. Meil, teistel inimestel, ongi need ninakanalid kaks eraldiseisvat lõõri, mille kaudu liigub õhk hingetorusse, aga Mia jaoks on need kõik üks ja ainus suu- ja ninaõõs.

See aga ei takista tal tegemast asju, mille puhul enamus inimeste jaoks on suulagi määrava tähtsusega

– eelkõige söömist muidugi. Veel imestan ma mõnikord, kuidas tal teatud hääled ja häälikud tulla saavad, mille puhul näiteks minu enda jaoks on suulae roll määrava tähtsusega.

Kui me alles hakkasime Miat püreedega harjutama, siis oli see minu jaoks natuke hirmutav. Ma mõtlesin, et mismoodi ma selle toidu lapsele suhu pean asetama, et see ilusti söögitorusse jõuaks, mitte ei lõpetaks söömise ajal hingates näiteks hingetorus, või veel hullem – kopsus. Aga muretsemiseks poleks tegelikult põhjust olnud, sest Mia teab ja tunneb ennast ise paremini kui keegi teine. Tema oskab ise toidu õigesse kohta suunata.

 

Kuidas sööta?

Kindlat viisi, kuidas püreed või putru Miale kõige meelepärasemalt suhu toimetada, ei olegi. Mõnikord meeldib talle lusika pealt toitu lutsutada. Siis tuleb hoida lusikat lihtsalt huulte juures ja ta „joob“ ise üle lusika ääre. See toimib vedelamate toitude puhul.

Vahel limpsib ta lusikalt toitu nagu kass. Kas teate, kuidas kassid limpsivad? No näiteks vett või piima? Ei, nad ei laku seda kõige tavalisemas mõttes, vaid nad moodustavad keele otsaga keele alla „kausi“ ja tõmbavad sellega omale jooki  suhu, keele alla. Samamoodi teeb meil Mia ka aeg-ajalt. Ta paneb keele lusikale, toidu peale, ja tõmbab omale sellisel viisil ampsukesi suhu.

Mõnikord, eriti natuke paksema püreega, toimib see, kui panna talle hernetera suurune palake keele tipu peale ja sealt suunab selle ise edasi, kuhu vaja.

Aga viimasel ajal on ta õppinud NII ILUSTI sööma, et võime talle lusikatäite viisi püreed suhu panna nii, et mõni võõras kõrvaltvaataja ei saaks arugi, et selle lapse söötmises midagi teistmoodi oleks. See on imeline, kuidas lapsed suudavad mängleva kergusega ära teha kõik selle, mille üle vanemad end halliks muretsevad. Ma tõesti ei tea, kuidas või mida Mia oma suus täpselt teeb, et see toit tal nii õigesse kohta liigub, aga kui sellele mõtlema hakkan, siis tekitab see minus judinaid. Ma hakkan ette kujutama, kuidas tal need „kraavid“ ehk ninakanalid on putru täis ja mismoodi ta hingama peab… brrr…

Vahel, keset hoogsat söömist, hakkavad hingamisel tekkima sellised jubedad lurisevad hääled, nagu tavaliselt inimestel tulevad, kui nina on paksu limast tatti täis ja selle kaudu üritatakse hingata. Siis tuleb korraks söötmisse väike paus teha ja Mia jällegi korrigeerib endal kõik ise natukese aja jooksul ära.

 

Mida ta sööb?

Siinkohal mainin ära, et enamus püreesid (tõtt-öelda, peaaegu kõik) oleme teinud ise ja enamus putrusid on poe omad, need beebipudrude pulbrid. Põhjuseks see, et Miale on hästi tähtis toidu tekstuur. Kui toit on natuke venivam või selline liimjas, siis ummistab see kohe hingamisteed ja täiesti võimatu on üle paari ampsu sellist toitu talle sisse sööta. Ta lihtsalt ei suuda sellist venivat toitu ise mööda keelt tahapoole ja söögitorusse suunata. See kleepub tal kõik suuõõnde ja ummistab kohe ninakanalid.

Näiteks kartulipüree tegemisest oleme peaaegu loobunud, sest kartul sisaldab tärklist, mis muudab püree venivaks. Ei aidanud ka keetmine rohkes vees ega ootamine, et kartulid enne püreestamist maha jahtuks. Kõik teised köögiviljad aga sobivad püreeks imehästi.

Putrudega jälle on vastupidi. Mina näiteks ei suuda kaerahelvestest või mõnest mitmeviljasegust teha sellist parajalt vedelat putru, mis samas ei oleks veniv ega elastne, vaid sõmer. Mannast äkki tuleks ainult selline välja. Seega, putrudeks sobivad meile väga hästi just need beebipudrude pulbrid, millele tuleb ise ainult kuuma vett peale valada ja ongi valmis.

 

Näputoitu?

Tean, et sellises vanuses harjutatakse lapsi juba „näputoiduga“, ehk siis toiduga, mida laps saab ise näppude vahelt süüa – näiteks õunalaast, tükike keedetud porgandit, mõned marjad vms. Tahaksin ka väga midagi maitsvat talle isesöömise harjutamiseks kätte anda, aga paistab, et meie peame sellise asjaga veel kahjuks ootama, kuni Mia saab endale suulae, sest tema puhul ei kehti reeglid, et „las läheb tükike valesse kohta, küll välja läkastab“. Tema ei läksata neid välja.

Kord sai ta kätte ühe pappkarbi, mille me üsna kiiresti avastasime, aga märkasime, et karbist oli juba üks tükike puudu. Kuna laps ei läkastanud ega käitunud kuidagi eriskummaliselt, siis arvasime, et ju neelas selle tüki alla. Aga ei neelanud! See istus tal tugevasti ühes ninakanalitest kinni, ma pidin ikka kõvasti tõmbama, et seda kätte saada.

Teine kord andsin külas olles laualt kätte tüki leiba. Mia istus mul süles, seega mõtlesin, et midagi väga hullu ju ikka ei saa juhtuda, las lutsutab natuke. Ühel hetkel ta lihtsalt enam ei hinganud. Tegi küll liigutusi, nagu tahaks öökida, aga midagi ei tulnud ja läks aina rohkem näost ära. Ivo võttis lapse enda sülle, mina olin küll paanikas, aga kükitasin nende ette ja koukisin jälle Mia ninakanalid tühjaks. Rohkem ei julge proovida.

 

„Sooja toitu, palun!“

Muide, Mia on meil selline peen preili, et tema toidud peavad kõik olema kuumad! Kuna tema toitmine „päristoiduga“ on üks suhteliselt aeganõudev ettevõtmine, siis pidime algul keset toitmist käima vahepeal sööki mikrouunis soojendamas, mõnikord isegi kaks korda! Vastasel juhul meile lihtsalt karjutakse solvunult näkku ja ei sööda mitte üht ampsu. Avastasin, et meil sel blenderil, millega püreesid teeme, on väga paksust klaasist nõud. Väiksem nõu mahutab täpselt ühe portsu jagu toitu ja hoiab seega kenasti temperatuuri. Vot selle nõu võtsimegi nüüd kausi asemel kasutusse.

See temperatuurinõue kehtib Mial kahjuks ka piima puhul. Ei, talle ei sobi piim, mis on kehatemperatuuril, vaid see peab olema KUUM. Vastasel juhul viskab end pulka ja karjub kasvõi näljasena, kuniks saab oma kuuma piima. Kodus soojendame piima väikeses grip-kotis kuumaveenõus. Muidu polekski probleemi, aga näiteks autoga pikemal sõidul olles on kohe suur häda – kuidas saada kuuma rinnapiima? Ma võtan piima kodust kaasa või pumpan teel olles välja, aga isegi äsja pumbatud piim põlatakse ära. Termosega ei saa kuuma piima kaasa võtta, sest nii kaua ei tohi piima soojana säilitada. Kord tulin mõttele – panin termosesse keeva vee, mõeldes, et metallist termos ju – valan pärast tulise vee välja ja siis on seinad veel nii kuumad, et kui piima asemele valan, on piim hetkega soe. Ei toiminud. Käisime siis ühest poest küsimas, et äkki saaks nende mikrouuni kasutada. Saimegi, aga pika lunimise peale, sest algul väideti, et neil ei ole. Ma küsisin, et kas teil pole puhkeruumis ega mitte kusagil terves majas ühte mikrouuni? Tuli välja, et neil oli sealsamas lausa poe köök, kus müügi tarbeks salateid valmistati, ja muidugi oli seal ka mikrouun 🙂

Rinnapiima mikrouunis tegelikult ei ole üldse soovitav soojendada ja alati pole seda mikrouuni ka kohe kuskilt võtta. Varasemalt oleme mõnikord ka lihtsama vastupanu teed läinud ja lihtsalt sooja vett ning piimapulbrit kaasa võtnud. Aga kurb ju, kui tegelikult on rinnapiim täitsa olemas.

Häda kohe selle peene preili nõudmistega.

 

Toitmisvahenditest kasutame endiselt sedasama Medela erivajaduste pudelit, mida sünnist saati oleme kasutanud. Endiselt saab Mia rinnapima koos paksendajaga, sest ikka veel ei seisa vedelikud üldse sees. Muid toite saab täitsa tavalise beebilusikaga. Nüüd peame harjutama ka tassist jooma, sest pärast suulae operatsiooni ei ole hea lutipudelist toita. See tassist jooma õpetamine on minu jaoks jälle midagi uut ja natuke hirmutavat. Praegu on opini kuu aega jäänud, jõuame veel harjutada, aga väga palju seda harjutamist enam edasi lükata ka ei anna.

Eks meie, Mia vanemad, peame end kokku võtma, ta ise saab kindlasti paremini hakkama, kui me arvatagi oskame 😀

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

2 thoughts on “Kuidas see söömine käib, kui suulage ei ole?

  1. Teie toimetusest on nii tore lugeda! Lugesin, et Mia naudib kuuma toitu ja meenus, et oma lapsele söögitarvikuid otsides jäi silma sooja hoidev taldrik, mille sisse sai kuuma vett valada ja niimoodi pidi taldrikul olev toit kuum püsima. Lisan kausi lingi, võib-olla olete sellega juba kursis, aga äkki on abiks ikka väikese preilile kuuma toidu serveerimisel :). http://www.4kids.ee/childhome-sooja-hoidev-taldrik+-kahvel–lusikas-fuchsia/ .See kauss on üks variantidest, analoogseid on mitu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s