Miks piimavabrik pankrotti läks?

Kolm päeva täis muret, kurbust, stressi ja peavalu on mulle mõjunud nii, et mu rinnad lõpetasid piima tootmise. Olin plaaninud Miat vähemalt pooleaastaseks saamiseni rinnapiimaga varustada, aga nüüd on see kahjuks võimatu.

Ma tegelikult mõtlesin, et ma seda koledat teemat rohkem Internetis ei puuduta, aga nagunii hakatakse uurima, et kuidas siis nii juhtus, et piim järsku otsa sai, kui ma plaanisin tublilt pumbata nii kaua, kui võimalik.

 

Üleeile hommikul viisin Martini ema juurde, sest emal oli vaba nädalavahetus ja tahtis seda pühendada oma lapselapsega tegelemisele. Kui kohale jõudsime, kurtis ema mulle, et koer on kadunud. Kahjuks oli ta kaduma läinud 8. augustil, millest oli möödas juba 11 päeva. Ema ütles, et ta oli tuttavatega käinud otsimas sealkandis, kus koer võis kaduma minna ja ka ühest varjupaigast küsinud, aga otsimine polnud tulemusi andnud.

Olin šokis ja õnnetu, et polnud sellest varem kuulnud. Koer oli väga vana, juba 13-aastane. Minu isa, kes oli suur loomasõber, tõi ta omal ajal meie perre. Elasin siis veel viimaseid kuid vanemate juures, aga nüüdseks on isagi juba mitu aastat meid inglitega koos valvanud. Koerake elas endiselt kodus, kus ta kutsikast saati kasvanud oli. Martin oli temaga suur sõber – alati, kui vanaema juurest tuli, siis ütles, et tema on nüüd Sälly (see on meie koerakese nimi).

Kui koju tagasi jõudsin, panin kohe mitmesse Facebooki gruppi kuulutuse. Mul polnud nii kiiresti isegi koerast pilti leida, kuid kuulutusele vastati juba paari minuti pärast lingiga, millel meie koera pilt ja juures tekst koos telefoninumbri ja varjupaiga aadressiga. Mul oli nii hea meel, et olin valmis kohe uuesti Mia kokku pakkima ja kohale sõitma. Helistasin, et öelda, et tahan koerale järgi minna, aga sain hoopis kurva uudise – koer on surnud operatsiooni tagajärjel. Olin nii šokis ja sõnatu, silmad valgusid pisaraid täis. Minu kõne toimumise ajal oli keegi jõudnud juba minu kuulutuse alla ka kirjutada, et koer on surnud. Kuna ma leidsin ta ju üles, siis eemaldasin kuulutused, mis oli ilmselt suur viga, sest kohe saabus minu postkasti kirjade laviin, kus võõrad inimesed pärisid minult, et mis seal varjupaigas siis juhtus? Üks inimene, kes mulle kirjutas, teadis, et loomadele ei tohi varjupaigas ühtegi operatsiooni teha, kui leidmisest pole möödas 14 päeva ja soovitas mul politseisse pöörduda. Meie koera leidmisest oli möödas 11 päeva, sest ta oli varjupaika viidud samal päeval, kui kaduma läks.

Kuna neid inimesi oli omajagu, kes nägid infot, et koer varjupaigas suri, siis lisasin Facebooki koertegruppi selgitava postituse, milles kirjutasin vaid seda, mida teadsin ja lubasin informeerida, kui saan varjupaigast täpsema vastuse. Esialgu, suures emotsioonitulvas, saatsin varjupaika väga kurja ja nõudliku e-maili, milles nõudsin dokumenteeritud selgitusi, et kuidas on selline juhtum üldse võimalikuks saanud.

Varsti selgus, et ka sellise selgitava postituse tegemine oli suur viga, sest mitmed inimesed hakkasid mind süüdistama varjupaiga laimamises, mida ma tegelikult polnud teinud. Suuri kahtlustusi ja vandenõusid hakkasid esitama teised inimesed, kes minu postitust kommenteerisid. Mina olin kirjutanud ainult fakti, et koer oli leitud, varjupaika viidud ja operatsiooni käigus surnud. Mitte mingeid väljamõeldud süüdistusi ega fakte, mis poleks juba teada.

Tegelikult oli rohkem neid inimesi, kes mõistsid ja tundsid kaasa, aga kogu selle leina sees nende süüdistajatega võidelda oli minu jaoks väga kurnav. Esimese päeva ma ainult nutsin ja teisel päeval võitlesin suure peavaluga. Täna, kolmandal päeval tõime koera ära ja tegime talle matuse. Andsin ka oma postituse alla sellest teada, ja ka seda, et varjupaik lubas meile homme olukorda selgitada. Selle peale sain taas süüdistusi, et olen räigelt varjupaika laimanud ja pean nüüd koera lahkamisele viima, et kõigile tõestada, mis siis tegelikult juhtus. Ma ei ole kedagi mustanud, seega pole minu ülesanne ka võõrastele õelatele inimestele mingeid tõendeid koguda. Tegelikult on mul praeguseks juba täiesti ükskõik, mis seal juhtus. See tõendite otsimine, kellegi süüdistamine ja laimamine ei too meie koerakest elule tagasi. Ma lepin selle vastusega, mille varjupaigalt saame ja elame selle teadmisega edasi.

Pärast matmist saatsin varjupaika uue meili, leebema, kui oli eelmine. Avaldasin kahetsust, et olin emotsioonide ajel liiga kurjalt kirjutanud, ja palusin, et juhataja räägiks mulle lihtsalt, mis juhtus, et saaksime hingerahu.

 

Niisugune kurb lugu siis 😦

Advertisements

2 thoughts on “Miks piimavabrik pankrotti läks?

  1. Piimavabrik võib ilusasti uuesti ka tööle hakata 🙂 Piima kadumine pole pöördumatu protsess. Võtmeks on ikka imetamine või pumpamine.

    • Imetamine pole kahjuks võimalik. Pumbanud olen viimastel päevadel isegi iga tunni aja tagant, aga isegi niiviisi tilgub päeva peale kokku ühe toidukorra jagu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s