Esimene päristoit ja päris piinlik äpardus

Nagu meile tehtud ettekirjutused nõudsid, tuli meil hakata Miale lisatoitu andma alates nelja elukuu täitumisest. Kuna Mia operatsioon oli vaid mõni päev enne neljakuuseks saamist, siis lükkus see püreedega katsetamine muidugi natuke edasi.

Mia taastus nii ruttu, et tegelikult oleks seda lisatoidu proovimist saanud alustada isegi natuke varem, aga meie tegime sellega algust nüüd, neli päeva tagasi. Esimeseks köögiviljaks, mida proovida, valisime suvikõrvitsa. See tundub beebi seedimisele kõige süütum. Näiteks on kartulis palju tärklist, mis võib beebi seedesüsteemile esialgu raskevõitu mõjuda. Porgandis ja kaalikas on rohkem allergeene, las need jääda natuke hiljemaks, kui laps on juba lisatoidu seedimisega natuke harjuda jõudnud.

Suvikõrvitsa me aurutasime ja tegime seejärel blenderis püreeks. Püreed sai muidugi rohkem, kui korraga söömiseks mõeldud oli, sest paari lusikatäit püreed polegi võimalik blenderdada. Osa panime paariks järgnevaks päevaks tavalisse külmkappi ja natuke ka sügavkülma.

Kuigi tavaliselt toidab Ivo Miat sel ajal, kui mina parajasti piima pumpan, siis seekord tahtin ka juures olla, et näha, kuidas laps esimese päristoidu vastu võtab. Paljud suulaelõhedega laste vanemad on rääkinud oma kogemustest, et lastel hakkab toit kohe ninast välja tulema, sest nad ei oska juhtida seda mööda oma keelt tahapoole, et see söögitorusse libiseks. Esimesed neli hernetera suurust suutäit läksid igatahes täiesti õigesse kohta ja me jõudsime juba uhkust tunda, et meil läheb ikka ootamatult hästi, aga siis läksime uljaks ja andsime suurema ampsu, mis tõepoolest kohe oma tee nina kaudu välja leidis. Mia ehmus ja hakkas nutma. Otsustasime, et selleks korraks on ta juba küllalt saanud.

Järgmisel päeval juhtus nii, et väga ootamatult tekkis mõte sõita Jõgevale, Ivo vanaemale külla. Kuna see tõesti nii ootamatult läks, siis unustasime selleks päevaks püree kaasa võtta. Teel Jõgevale hüppasime läbi Põltsamaa Selverist, et sealt vanaema jaoks külakosti kaasa osta ja uurisime ka beebipüreede riiulit. Täitsa uskumatu, aga sellist püreed, mis oleks valmistatud ühestainsast köögiviljast, vähemalt selle poe riiulitel ei leidunud. Nimelt, ei soovitata kohe alguses mitut köögivilja omavahel segada, sest lapse organism peaks nendega esialgu ühekaupa harjuma. Otsisin siis kõige süütumat segu, aga igale poole oli pandud lisandiks kas liha või magusaid puuvilju. Leidsin ainult ühe, mingi ökopüree, mis mulle nii enam-vähem okei tundus, kuigi koosnes kolmest köögiviljast, millest üks oli kartul (mida ma veel anda poleks tahtnud). Igatahes praakis Mia selle püree tol päeval täielikult välja – iga viimne kui suutäis lõppes riietel ja näol.

Mia koos oma vana-vanaemaga

Eile läks toitmisega enam-vähem. Mina jälle pumpasin ja Ivo toitis. Läks väikse virinaga natuke sisse.

Täna polnud Ivot kodus ja toitmine jäi minu ülesandeks. Soojendasin sedasama suvikõrvitsapüreed ja lisasin juurde natuke piimapulbrit, et oleks toitvam ja äkki natuke maitset ka. Mia on muidu siiani rinnapiimatoidul, aga püreele lisasin ma just piimapulbrit, sest suvikõrvitsapüree on iseenesest juba väga vedel. Kui ma oleks sinna vedelat piima lisanud, oleks võinud seda samahästi lutipudelist anda 😀 Igatahes maitses see Miale nii hästi, et ta muudkui tiris mu kätt koos lusikaga omale suu poole ja protesteeris kõva häälega, kui lusika suust välja võtsin. Ta ise oleks ilmselt olnud nõus kogu oma piima selle püree vastu välja vahetama. Pärast krimpsutas piima peale nägu ka.

 

 

Ja nüüd tuleb üks piinlik jutt. Igaüks arvatavasti sellist asja niimoodi kõigile ei räägiks, aga mida mul enam häbeneda on, kui mind on juba paarisaja inimese poolt niimoodi nähtud 😀

Nagu ma juba mainisin, Siis Ivot polnud täna kodus ja ma mässasin siin üksinda. Millalgi lõuna paiku juhtus meil Miaga kohutav kakaäpardus. Teate ju küll – ikka juhtub väikeste beebidega, et vahel lekib ootamatult palju, nii, et kõik kohad on seda jama täis, eks? Aga see pole midagi, millest rääkida – kõigil ju juhtub 😉

Pärastlõunal käisin Miaga supermarketis ühel pikemal poeretkel, sest meil olid kodus kõik toiduvarud ootamatult otsa saanud. Sättisin ostud auto pakiruumi ja suundusime lasteaeda, Martinile järele. Lasteaiast võtsime suuna postkontorisse, sest mulle oli saabunud mitu smsi pakkide kohta, mis mind seal ootasid. Postkontoris oli järjekord umbes 30 inimest, seega läks meil sealgi korralikult aega.

Palju hiljem, kodus olles, küsis Martin ühel hetkel, et „Emme, kas sul on nägu verine?“

Khm, veri see ilmselgelt ei olnud… Mis te arvate, mitu inimest mind sellise näoga täna linna peal nägid? 😀

Advertisements

2 thoughts on “Esimene päristoit ja päris piinlik äpardus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s