Ma pean kirjutama

Niisiis, täna oli see päev, mil oli aeg Mia huuleõmblustest niidid eemaldada. Suundusime juba ei tea mitmendat korda Miaga Mustamäe haiglasse. Sõitsime liftiga üheteistkümnendale korrusele ja arutlesime muuseas, et kummale poole võis see ruum jääda, kuhu me minema pidime… Aga rohkemaks juurdlemiseks polnudki põhjust, sest õde ootas meid juba liftide juures. Suundusime kabinetti ja õde andis arstile telefonitsi teada, et beebi on kohal. Meil on siiani Mustamäe haiglaga kokkupuutumisel nii palju positiivseid kogemusi olnud. Suhtumine on iga kord olnud selline, nagu oleksime ammu oodatud kallid külalised 😀

Kohe jõudis ka arst. Kuna ta teadis, et ma olen nõrganärviline, siis tegi ettepaneku, et äkki ma tahan koridoris oodata, aga seda ma ei soovinud. Mina tahtsin ise Mia pead hoida sel ajal, kui niite eemaldatakse. Siis üritasid arst ja õde mind toolile istuma suunata, aga ma ei püsinud seal ka kuidagi. Jäigi siis nii, et mina hoidsin Mia pead. Mul polnudki tegelikult hullu midagi, sest verd ei olnud ja kedagi nõeltega ei torgitud – minu suurimad foobiad, mille puhul mul alati pilt silme eest kaob.

Tegelkult ei olnudki niitide eemaldamisel lapse jaoks midagi ebameeldivat, sest neid mitte ei tiritud kuidagi nahast välja (nagu ma olin arvanud 😀 ), vaid arst lõikas lihtsalt kõik sõlmed ja väljaturritanud nidijupid ära. Need õmblused, mis jäävad suu sisse, on tehtud teistsuguse niidiga, mis eemaldub ise aja jooksul.

Arst veel kiitis, et mismõttes on ema nõrganärviline? Ema on ju nii tubli! Ja pöördus Mia poole, et „näe, ongi kõik, sina oled ka nii tubli!“ Selle peale ajas Mia arstile otsa vaadates suutäie tativahtu välja, mis oli nii hästi ajastatud, et väljendas sajaprotsendilist solvumist arsti peale. Kõik naersid südamest!

Ahjaa, see väike vigastus, mille Mia suutis endale vahepeal tekitada, ei olnudki mitte midagi märkimisväärset. Seda polnud täna enam isegi näha.

Saime arstilt kaasa soovituse, et armile võiks määrida Dermatix geeli. Ta hoiatatas, et see on imepisike tuub ja on hästi kallis. Arvasin, et äkki siis üks megapisike tuub maksab mingi kümme eurot. Oligi megapisike tuub, aga maksis hoopis üle 25 euro! Endale ei raatsiks ilmaski nii kallist kreemi osta, aga lapsele oleks ostnud isegi saja euro eest 😀

 

 

Teate, ma mõtlesin, et kuigi ma olen siiani enamjaolt Mia käekäigust kirjutanud, siis võiksin tegelikult muid teemasid ka oma blogisse poetada, sest Mia tervisega seotud lugusid jääb ilmselt aja jooksul aina vähemaks. Sellistele beebidele tehakse kõige rohkem uuringuid ja operatsioone just esimesel eluaastal ja kui ma siin blogis ainult ja ainult Mia käekäigust pajataksin, võib varsti juhtuda, et ma kirjutan teile aasta jooksul kaks korda 😀

 

No tegelikult on mul lihtsalt nii õnnetu olemine, et tahaks kohe selle koorma siia maha panna. Ja see ei olegi otseselt lastega seotud.

Me ei ole just väga jõukad inimesed. Oleme kõige nimel, mis meil on, rasket tööd teinud ja pidanud alati piiritletud eelarvega kuidagi hakkama saama, et kulud ja tulud oleksid kontrolli all. Otsime ikka paremaid ja soodsamaid lahendusi. Nii sai meil umbes aasta tagasi, kui Ivo sai uue töökoha, ostetud üks auto lisaks. Seda äärmisel vajadusel, just sellepärast, et Ivo töö, minu töö, lasteaia ajad ja ühistransport ei läinud mitte kuidagi klappima. Meil oli vaja just sellist väikest, odavat ja ökonoomset autot, millega Ivo saaks paar korda nädalas sõita  linna teise otsa tööle ja pärast tagasi – aegadel, mil ühistransport ei toimi. Selle tarbeks soetasime ühe pisikese auto – kahekohalise Smardi. Seda on meil siiani aeg-ajalt vaja, sest kuigi mina olen hetkel lapsehoolduspuhkusel, on mul vahel tarvis meie suurema autoga, mis mahutab ka teisi pereliikmeid, teha vajalikke sõitusid (kasvõi näiteks Miaga mööda arste käia). Neil päevadel sõidab Ivo siis tööle just selle Smardiga.

Aga nüüd on mingi kaabakast narkar meie Smardi tagumise akna puruks löönud, et ära viia paar asja, mille eest ta pandimajas saab ilmselt vaid paarkümmend eurot. Ivo uuris kohe, kuidas ja kust saaks uue klaasi, sest autol aegub ülevaatus juba sel kuul, aga tuleb välja, et Eestis ei olegi sellist klaasi saada ja mitte keegi ei tee seda isegi eritellimuse peale. Üks firma mainis, et neil oli, aga hetkel ei ole. Andmebaasis oli hinnaks 350 eurot! Meie eelarvesse lööb selline summa küll märgatava augu. Politsei käis ka meie juures, pani kirja varastatud asjad, aga lõhutud klaasi kohta öeldi, et ise olete süüdi, et kaskot ei olnud. Ja mitte mingit avaldust lõhutud auto kohta pole võimalik teha. Kuidas see üldse loogiline on? Kas ma võiksin siis ka kellegi auto niisama puruks peksta, et kui ma midagi ei varasta, siis pole midagi valesti teinud?

Kusjuures, ma kirjutasin ühte autode ja varuosade Facebooki gruppi, et kas keegi teab, kust sellist klaasi saaks, aga sain vastuseks mõnitusi, et „osta normaalne auto“ või „lõika koolapudel lahti, on täpselt paras suurus“. Kuidas on see üldse kellegi asi, millist autot keegi kasutab või mis põhjusel? Kui ma otsin autole varuosa, siis ma otsingi just varuosa, mitte ei oota, et keegi meie pere rahakotis tuhniks või meie eluolu kritiseeriks.

Õnneks jäi meie teine auto, mis seisis Smardi kõrval, seekord terveks. Me oleme Mia vankrit kogu aeg auto pakiruumis hoidnud, aga nüüd tõime selle ka tuppa ära (kuigi meil on nüüd esikus nii kitsas, et vankrist möödudes tuleb kõht sisse tõmmata). Mine tea, millal neile narkaritele sellise vankri kohta „tellimus“ tuleb. Äkki on juba silm peale pandud? Nüüd mõtlesimegi, et kuna see vanker on ikkagi liiga raske kortermaja trepist igapäevaselt üles-alla tassimiseks, siis peaksime selle mingi kergkäru vastu välja vahetama. Nimelt oleme me sellised spontaansed inimesed, et niisama kuskil autoga liikumas olles tekib mõnikord mõte, et läheks kuskile põnevasse kohta – just sellistel hetkedel on hästi tore, et vanker on „juhuslikult“ kaasas. Aga kui me seda enam autos selliste spontaansete hetkede jaoks hoida ei julge, siis ei ole meile sellist maastikutõlda Mia jaoks vaja ka.

Muidu oleme ikka rõõmsad ja üritame mitte nuriseda, aga sellised asjad toovad küll natuke murepilvi pea kohale 😦

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

9 thoughts on “Ma pean kirjutama

  1. Soovitan uurida infomar auto kaudu ning ka smardiklubi foorumi “Pitbulli” ehk Elar Viirlaiu kaudu klaasi. Tema ehk oskab suunata, meie oma smardiga saime tema kaudu mitmeid varuosi ning infot 🙂

  2. Tere
    See Dermatix kreem on ùlihea 😍
    Mehel oli ninal suur haav 2 cm ja ei saanud òmmelda ja soovitati ka seda. Arm on peaaegu màrkamatu tànaseks 1 aasta mòòdas ja kasutas mitu kuud. Pani kakskorda pàevas. Usun et saate ka sellega vàgahea tulemuse 😉😀 edu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s