Kõige õudsam päev

Nagu plaanitud, viidi meie Miake hommikul kell 8 ära. Ivo oli selleks ajaks juba haiglasse jõudnud ja sai ka koos minuga Miale enne selle raske katsumuse algust musid ja paid teele kaasa panna.

 

Kui laps viiakse ära…

Ma olin arvanud, et lapse operatsioonile viimine ja seejärel ootamine on see kõige-kõige raskem aeg ja pärast seda saab ainult kergemaks minna. Selles osas eksisin ma küll rängalt. Panime Miale tema mänguasja kaasa ja ta ei paistnud ise üldse õnnetu, et emme-issi temaga kaasa ei tule, kui võõras tädi teda voodiga minema veeretab. Ka meie jäime maha täitsa rahuliku südamega. Enamus ajast istusimegi oma palatis, jõime kohvi, vaatasime telekat ja rääkisime juttu. Ukse jätsime muidugi lahti, et näha, kui keegi tuleb uudist tooma.

Kuna kirurg oli eelmisel päeval maininud, et opp võib võtta umbes kolm tundi, siis pisut enne kolme tunni täitumist hakkas ärevus võimust võtma. Ka pidi ta kõigepealt ise meile teada andma, kui lõpetab, ja alles seejärel tuuakse laps intensiivi. Ootasimegi siis oma palatis ja pikutasime lihtsalt vaikides. Mõtlesime mõlemad omi mõtteid, aga ei julenud neid valjusti välja öelda, sest muidu oleks silmad märjaks kiskunud.

Ühel hetkel astuski arst meie tuppa ja tõi uudiseid – opp läks edukalt! Kuna Mial oli üks huulelõhe laiem kui teine, siis oli üks huulelihas olnud suurem ja üks huule pool oli jäänud pisut suurem (etteruttavalt võin öelda, et mina ei saanud sellest Miat vaadates mitte kuidagi aru).  Tänasime teda ja jäime edasi Miat ootama. Lõpp läks meil ikka väga ärevaks – käisime mööda koridori edasi-tagasi ja veetsime palju aega liftide juures, sest just sealtkaudu pidi Mia tagasi tulema. Üks õde, nähes meie ärevat ootust, tuli meile ütlema, et meil ei maksa seal niimoodi oodata, sest opisaalis oodatakse Mia ärkamist ja siis helistatakse neile korruse valvelauda.

 

Ja kui ta tuuakse tagasi…

Ootasime edasi palatis, aga kõõlusime muudkui lahtise ukse peal ja kuulasime hoolega iga telefonihelinat, et saada teada, kui Mia ärkab. Lõpuks, neli tundi pärast äraviimist, toodi meie väike armas beebi tagasi. Kui ma nägin teda voodiga mööda koridori meie poole veeremas ja tema väikeseid käekesi hoolega vehkimas, siis ma lihtsalt murdusin… Ütlesin Ivole, et mina ei suuda ilma nutmata sinna intensiivi palatisse Mia juurde minna. Aga ega meid kohe lubatudki – läks veel umbes veerand tundi, et paigaldada kõik vajalikud seadmed ja andurid.

 

Millised hetked on hullemad?

Ja siis algas see kõige hullem, mida ma poleks osanud oodatagi!

Esimestel hetkedel, kui ma Miat nägin, oli tunne, et kogu maailm jäi seisma. Oli ainult meie pisike abitu ja suurtes valudes beebi… Tema silmad olid kinni, aga ta ei maganud, vaid ainult karjus… karjus… karjus… ja viskles mööda voodit. Seda oli kirjeldamatult valus näha. Ma ei osanud sellist asja oodata. Arvasin, et narkoosist väljatulev beebi on uimane, jõuetu ja ei saa millestki  aru, aga meie beebi nägi välja, nagu oleks ta viimses agoonias. Selline oli ta mitu-mitu tundi ja ma olin kaotanud lootuse, et asi vähemalt selle päeva ja järgneva öö jooksul paremuse poole muutub.  Teda ei õnnestunud mitte kuidagi toita. Kella kuueks õhtul polnud ta endiselt mitte midagi söönud. Enne seda oli ju viimane toitmine olnud öösel. Ma arvasin, et talle antakse veeni kaudu toitaineid, aga pärast sain teada, et anti siiski ainult vedelikku, et ei tekiks vedelikupeetust.

Mingil hetkel pidin ma minema piima pumpama, sest viimasest pumpamisest oli juba väga kaua möödas ja rinnad lekkisid. Läksin tagasi meie palatisse ja Ivo jäi intensiivi Mia juurde. Nagu ma eelmisel korral mainisin, siis meie palat oli kohe intensiivi vastas, seega kuulsin ma Mia nuttu ka meie palatisse. Ma olin suutnud terve Mia juures oleku aja end tagasi hoida, et mitte nutta, aga kui ma omaette olin, siis ma murdusin nii rängalt, et tundsin, nagu ma oleks närvivapustuse saanud. Ema oli mulle messengeri kirjutanud, et kuidas läheb? Mina vastasin, et see on üks kõige kohutavam päev mu elus.

Kui ma Mia ja Ivo juurde tagasi läksin, oli Mia kõik seadmed enda küljest maha rapsinud. Personal ootas kedagi, kes paneks Miale kanüüli tagasi. Niikauaks võisime Mia enda juurde enda palatisse kaasa võtta. Tuli seesama naisterahvas, kes oli ka enne operatsiooni Miale kanüüli paigaldanud. Kuna mina olen väga nõrganärviline, siis jäi Ivo protseduuride tuppa Miat kinni hoidma. Pärast rääkis, et see oli väga-väga õudne olnud. Tegelikult ongi Mial väga raskesti nähtavad veresooned ja meil ei ole selle paigaldamisraskuse kohta ka ühtegi halba sõna ega pretensiooni öelda. Siiski oli Ivo viimaks käratanud, et aitab, rohkem minu last ei piina! Aga just sel hetkel oli paigaldamine õnnestunud ka. Loeti sõnad peale, et kui kanüül veel kord ära tuleb, siis pole enam kohta, kuhu seda paigaldada. Ja siis läheb taastumine ka palju raskemalt.

Õnneks lubati Ivol seekord ööseks haiglasse jääda, mis oli tõesti suureks abiks. Miale paigaldati kõik andurid tagasi ja ta toodi koos seadmetega meie tuppa, et saaksime ka ise tal silma peal hoida (andurite signaalid jooksid ju nagunii õdede arvutisse).

Hilisõhtul suutis Mia lõpuks natuke süüa ja jäi magama. Ma hoidsin tema kätt kinni peaaegu terve öö, et ta ei saaks kanüüli maha rapsida. Mia küll magas öösel, aga viskles ja rapsis läbi une.  Ivo vahetas mind varahommikul paariks tunniks välja, aga selleks ajaks, kui ma uinuda jõudsin, oli juba aeg meil kõigil ärgata, sest mul oli vaja jälle pumbata ja sanitarid, õed ja arstid hakkasid taas meie palatiust kulutama.

 

Pisut-pisut paremuse poole

Ka sel päeval ei läinud meil toitmised just väga edukalt – Mia sõi kogu päeva jooksul umbes sama palju, nagu ta tavaliselt sööb ühe toidukorraga. Üks õde üritas küll lohutada ja julgustada, et ega lapsed ei söögi ju alati ühepalju, aga minu emainstinkt ütleb, et sellisest raskest katsumusest kosumiseks on vaja jõudu. Aga jõudu saab toidust.

Hakati kokku tõmbama ka valuvaigistite koguseid. Ma käisin tihti küsimas, et äkki ikka saaks tilguti kaudu natuke valuvaigistit anda. Kasvõi selleks, et ma saaksin lapse ära sööta… Sest läbi valu ta ju ei söö. Ja kui ta ei söö, siis pole tal jõudu, et kosuda. Ivo oli arstide poolt, et anda võimalikult vähe ravimeid, aga mina mõtlesin ikka, et lapsel võiks olla võimalikult vähe kannatusi ja ta saaks süüa ilma kohustusliku valuta.

Tegelikult taastus Mia päeva jooksul nii hästi, et käisime pärastlõunal isegi mängutoas. Mia vaatas seal, kuidas suuremad lapsed maas autodega sõitsid ja tal oli nii lõbus, et lausa kilkas kaasa. Mul oli nii valus vaadata teda naermas, aga ilmselt oli minul valusam kui temal 😀


Sel päeval ei uurinud me, kas Ivo võiks jälle ööseks jääda, sest tegelikult ei olnud olukord enam nii hull, nagu eelmisel õhtul. Kui Ivo oli lahkunud, palusin ma õdedelt Miale ühe annuse valuvaigistit, mille me ka saime, ning sain talle seejärel märkimisväärse koguse piima sisse söödetud. Täis kõht tõi magusa une. Heitsin ka ise magama ja põõnasime mõlemad ilma ärkamata hommikul kella kuueni. Sellises olukorras on see super saavutus! Siis muutus Mia jälle virilaks. Sain talle ühe paratsetamooliküünla, pärast mida sõi ta jälle korraliku hommikusöögi.

Kuna Mia oli juba nii tubli ja tugev, lubas arst meid täna koju!

 

Pärast kõike seda

Järgmise nädala kolmapäeval läheme niite eemaldama. Oleks isegi varem saanud, aga meile sobis kolmapäev paremini, sest me peame nädala alguses Martini harjutama uuesti lasteaias käima.

Saime ravimisoovitused – haavale tuleb määrida sulfargini salvi, saime retsepti antibiootikumidele ning soovitused, milliseid valuvaigisteid anda. Valuvaigistid on samad, mida saime haiglas. Need on üllatavl kombel isegi käsimüügiravimid – Nurofen siirup (ibuprofeen) ja paratsetamooli küünlad. Kuna need ravimid teineteisele vastu ei käi, võime neid kordamööda anda.

Haiglast sõitsime otse maale, minu ema juurde, sest Martin on seal. Ma nii-nii igatsesin teda! Koju ta siiski tulla ei tahtnud, sest vanaema juures on tal oma õu ja vaba maa mängimiseks. Aga ta teab, et vanaemal saab varsti puhkus läbi ja siis tuleb küll koju tulla. Ma nii loodan, et me saame varsti endale ka maale  maja soetada. Lastele oleks see tunduvalt parem keskkond kasvamiseks.

Tänane õhtu kodus oli selline, nagu poleks mitte midagi vahepeal toimunudki – Mia sõi oma 150ml piima ära ja keeras magama. Mina hakkasin kirjutama. Praegu, kui ma kella vaatan, on juba kesköö, aga tema pole mitte millegi üle hädaldanud 🙂

See on lihtsalt nii uskumatu, kui raske oli algus ja kui kiiresti on toimunud taastumine pärast seda!
Ja kuna kõiki kindlasti väga väga huvitab, kuidas Mia nüüd välja näeb, siis näitan pilti ka. Ma algul kahtlesin, kas näitan enne paranemist, sest ta oli väga paistes. Kuna paistetus on taandunud, siis palun – siin on teile pilt ka 🙂

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

5 thoughts on “Kõige õudsam päev

  1. Niii tublid olete, ma ei taha ettegi kujutada kui raske võis see operatsiooni järgne aeg olla, seda lugedes hakkas endalgi raske. Mul on 1,4a Miabel kodus ja kohe südamest elan teile kaasa. Teie Mial on vedanud, et sellised tublid vanemad sai! Jõudu ja jaksu teie perele, ning Miakesele kerget paranemist! 🙂

  2. Loen ja pisarad jooksevad. Elasin nii kaasa ja võin vaid ette kujutada, kui raske on oma last valudes näha. Enda pisikene 8-kuune printsess magab õndsat und, aga kohe tekkis tahtmine talle pai ja musi tegema minna.
    Mia on üks kaunis tütarlaps. Ja teie olete tublid vanemad. Edu ja jaksu teile kõigile!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s