Siin me nüüd oleme

Mõtlesin küll, et teen sellest haiglaskäigust hiljem ühe pikema postituse, aga kuna siin hetkel suurt midagi ajatäiteks teha pole, siis jutustan teile, kuidas meil siiani läinud on.

Kui me paar kuud tagasi Mia kirurgi, Dr Sokk-Kaha juures konsultatsioonil käisime, siis rääkis ta põgusalt ka sellest, millal, kuidas ja kuhu me enne operatsiooni tulema peame, aga see info oli meil Ivoga mõlemal nüüdseks justkui peast pühitud. Oli meeles küll, et tuleb eelmisel päeval kohale tulla, aga see oligi kõik. Saatsin mõni päev tagasi arstile e-maili, et kõike täpsustada. Ma polnud üldse kindel, kas ta vastab, sest teadsin, et ta oli puhkusel ja tema esimene tööpäev oli alles eile. Mõtlesime, et kui ta vastata ei jõua, oleme hommikul kella kaheksaks platsis ja uurime, mis edasi saab. Õnneks ta siiski kirjutas. Ja vedas meil, sest pidime haiglasse tulema alles kella 12-ks. Oleksime pool päeva niisama asjatult raisku lasknud.

Hommik oli meil ikkagi tegus, sest me keetsime eile suure koguse maasikamoosi (õigemini Ivo keetis, sest tal tuleb see lihtsalt palju paremini välja 😀 ) ja tahtsime täna hommikul kindlasti seda koos pannkookidega proovida. Ja veel pidin ma linna teises otsas Kadiga kokku saama. Ta on praegu Inglismaalt korraks Eestisse tulnud ja ma tellisin tema kaudu Miale uued toitmislutid ja -pudelid. Saime need umbes kolm korda soodsamalt, kui oleksime siin Eestis nende eest maksnud. Siinkohal saadan tervitused ja tänusõnad Kadile. Veelkord suur aitäh Sulle, et oma ülitiheda graafiku kõrvalt leidsid aega meile see teene teha! Oled super tubli oma tegemistes!

 

Jõudsime kenasti õigeks ajaks haiglasse, saime registratuurist mapi paberitega pihku ja juhised, et kirurgiaosakonda jõudmiseks peame minema teisele korrusele, siis ümber nurga, mööda koridori edasi ja siis liftiga viiendale. Leidsime kõik ilma probleemideta üles ja kirurgiaosakonnas võtsid meid vastu sõbralikud naisterahvad, kes kohe aitasid vajalikud paberid täita, Mia ära kaaluda ja asjad palatisse viia. Kuni selle hetkeni oli mul väike lootus, et kuna Mia opp on alles homme, siis äkki lubatakse meid pärast protseduure koju, et homme hommikul tagasi tulla. Aga kui ma nägin meie palatit, oli mu üllatus suur! Kojuminekumõte kadus hetkega. See polegi haiglapalati moodi, vaid meenutab rohkem hotellituba. Me oleme siin täitsa omaette toas, ei mingit ühispalatit. Meil on siin wc, dušširuum, oma telekas. Sisustus on kena – armsate piltidega kardinad ja seina kaunistab kaisukarudega pilt. Meie korrusel on hästi vahva laste mängutuba, kus on nii palju põnevat nii suurematele kui ka päris pisikestele. Käisime hiljem seal mängimas ja aega parajaks tegemas.

Kahju ainult, et Ivol ei lubatud ööseks siia jääda, sest ma juba nii igatsen teda. Aga pole hullu, sest ta oli meie juures lausa kella kaheksani ja tuleb hommikul juba enne meie ärkamist tagasi 🙂

Toimetasime siin rahulikult kõik koos – mina pumpasin piima, Ivo samal ajal toitis Miat. Sel ajal käis üks naisterahvas ja võttis vaikselt Mial vereproovi ära. Me ei pidanudki kuskile minema ega Miat solgutama. Isegi toitmist ei pidanud katkestama. Vereproov võeti seekord sõrme otsast ja Mia ei saanudki eriti haiget. Ta korraks ehmus, aga rahunes kiiresti ja sõi edasi.

Vahepeal käis Ivo ära – tõi kodust ja poest mõned asjad. Sel ajal, kui ta ära oli, käis kirurg meid üle vaatamas. Kirjeldas, mis ja kuidas homme toimuma hakkab. Uuris ka, mis kell Mia öösiti sööb. Kuuldes, et ei söögi öösiti, soovitas ta täna öösel kella kahe ajal Miale süüa anda, sest hommikune toitmine jääb operatsiooni tõttu ära ja toitmiste vahe jääks muidu kole pikaks. Hommikul kohe kell 8 tullakse Miale järgi ja viiakse ta korrus kõrgemale opisaali. Seal läheb aega umbes 3 tundi ja pärast seda paigutatakse Mia intensiivravi palatisse. Ma kartsin, et peame hakkama kogu oma kolaga mööda haiglat kuskile mujale kolima, aga tuleb välja, et intensiivi palat on siinsamas, täpselt meie palati vastas. Meie võime rahulikult oma asjad siia jätta ja mina „elan“ siin edasi, Miat võime intensiivis külastamas käia. Muidugi nii pikalt, kui soovime, aga seal lihtsalt pole vanematele mõeldud voodikohta. Arst rääkis, et sellise operatsiooni järgselt nutavad beebid palju ja esimene öö pidavat väga raske olema. Küsisin, et äkki homme öösel oleks Ivol siiski võimalik siia jääda, et saaksime kordamööda intensiivis Mia juures istuda ja teda lohutada, sest üksi läheks see väga raskeks, aga päris üksinda beebit sellisel raskel ajal ei tahaks küll jätta… Ta pidi uurima ja rääkima selle osakonna personaliga, sest olevat ise ka siin justkui külaline ja ei saa ise sellist asja otsustada. Loodame parimat!

Vahepeal tuli mulle meelde see kuulmisuuringute paber, mille olime siiani unustanud kõrvaarstile edastada. Kui Ivo tagasi jõudis, käis ta ise sellega kõrvaarsti juures ära, sest see arst töötab teisel korrusel, maja teises otsas.

Üks hästi kurb moment oli ka… Kuna külmkapp on koridoris, siis käisin rinnapiima sinna ära viimas ja kuulsin, kuidas üks väike poiss nii õnnetult nuttis ja läbi nuuksete haledalt ema järele hüüdis. Aga tema ema ei olnud siin. Ma küll ei näinud seda poissi, aga hääle järgi aiman, et ta võis olla umbes kolmene, Martini vanune. Kuna ma Martinit juba nii väga igatsen, et hingel on valus, siis mul valgusid seda kuuldes silmad pisaraid täis 😦

Eks me homme saame siin pisardada küll ja veel, aga kui Mia hakkab pärast operatsiooni üles ärkama, siis me peame kindlasti tugevad olema. Kui tal on niigi valus ja halb, siis viimane asi, mida ta näha võiks, on see, et vanemad tema voodi ääres pisaraid valavad.

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s