Mõtted ja hirmud – Nii suur muutus!

Ma ühe postituse lõpus lubasin, et kirjutan varsti tunnetest ja mõtetest, mis meid enne Mia esimest operatsiooni valdavad.

See operatsioon tuleb juba õige varsti – vähem kui nädala pärast, aga mina pole ikka veel leidnud mahti oma lubadust täita ja teile nendest mõtetest kirjutada. Täna sundisin end just sellepärast laua taha arvuti ette istuma.

Mia operatsioon on plaanitud järgmise nädala kolmapäevale, kui just midagi ootamatut vahele ei tule. Selleks peame me juba teisipäeval haiglasse minema. Siis võetakse vereproov, et teha kindlaks, kas laps on operatsiooniks valmis. Ilmselt kontrollitakse, ega veres pole põletikunäitajaid või midagi muud, mis operatsiooni takistaks. See ja kaks järgmist on sellised operatsioonid, mille mõju ka Mia vahetult tunneb. Seekord õmmeldakse kinni Mia huuled ja osa kõvast suulaest. Tavaliselt ehitatakse järgmise opi käigus ülejäänud suulagi, aga kuna Mial on see seisukord natuke ulatuslikum, siis mainis kirurg teda üle vaadates, et tahaks suulae teha kahe eraldi operatsioonina.

 

Kuna Mia arst on mitu korda toonitanud, et Martin ei tohiks enne Mia operatsioone lasteaias käia, et sealt mitte viirusi ega nakkushaigusi koju tuua, ongi Martin nüüd juba poolest juunist kodune olnud. „Kodune“ siiski selles mõttes, et enamus ajast on Martin ikkagi oma vanaema (minu ema) juures olnud. Seal meeldib talle rohkem kui kodus, ja kuna vanaemal on samuti terve juulikuu puhkus, siis on kohe eriti tore. Martin on kodus käinud ainult siis, kui vanaemal on endal mingid toimetused – külaskäigud, esinemised, koosolekud…

Eile rääkis mu ema, et tal on teisipäeval hambaarsti aeg ja oleks hea, kui saaksime Martini koju võtta. Aga teisipäeval peame meie juba haiglasse minema. Ilmselt on meil mingi möödarääkimine kuskil toimunud, sest ema arvas, et Mia operatsioon on 28. juulil, mitte 26-ndal. Me Ivoga tahtsime tegelikult mõlemad haiglas Mia kõrval olla, aga olime isegi valmis leppima, et üks meist peab ilmselt koju minema. Õnneks lubas mu ema proovida Martini ikka hambaarsti juurde kaasa võtta. Ma nii loodan, et nad saavad hakkama!

 

Kui me Miat oodates tema seisundist esmakordselt teada saime, arvasin ma, et pärast sündi võetakse laps ära ja tehakse „korda“, aga hiljem kodus kogu selle teemaga end interneti abil kurssi viies, sain teada, et operatsioone on palju ja päris „korda“ võibolla ei saagi. See, et esimene operatsioon tehakse tavaliselt alles kolmekuuselt, tundus mulle nii pika ootamisena. Arvasin tollal, et ootan pikisilmi seda huuleoperatsiooni, mil Mia saab endale normaalse välimuse.

Kindlasti on paljudel seda raske mõista, aga tegelikult on praegu hoopis vastupidi – ma ei tahaks üldse, et mu imeilusa beebi välimus tundmatuseni muutuks. Meie oleme Miat sünnist saati just sellisena näinud ja sellisena armastama õppinud, nagu ta praegu on. Meie armastame tema naeratust ja muid näoilmeid just sellisena, nagu me neid siiani näinud oleme. Tal on maailma suurim naeratus. Ta oskab teha kõige huvitavamaid näoilmeid. Ta liigutab vahel vigurdamise meeleolus nii naljakalt edasi-tagasi seda keskmist osa, mis jääb nina alla, nende kahe lõhe vahele. Pärast esimest operatsiooni ei saa me seda enam mitte kunagi näha.

Kuigi Mia on alles beebi ja arvatavasti ei mäleta tulevikus seda aega, siis meie muretseme ikkagi selle pärast, kuidas tema end operatsiooniga seoses tunda võib. Emme ja issi, keda Mia maailmas kõige rohkem usaldab ja armastab, annavad ta võõraste inimeste kätte, kes ta uimastavad. Kui Mia ärkab, ei saa ta aru, miks ta ei saa oma suud liigutada nii, nagu ta on harjunud. Miks ei käi suu nii palju lahti, nagu enne? Miks teeb naeratamine haiget? Miks teeb söömine haiget? Miks minu emme ja issi, kes on ainsad minu maailmas, lubasid sellisel asjal juhtuda?

Kindlasti ei suuda ta selliseid mõtteid enda peas sõnastada, aga ma kujutan ette, et midagi sellist võib seal peakeses toimuda küll.

Ka meie hakkame pärast seda esimest operatsiooni harjuma ja kohanema oma lapse uute vajaduste ja teistsuguse välimusega.

Vanematena saame me hästi aru, et meie lapse edaspidise elukvaliteedi nimel on kõik need operatsioonid ja arstivisiidid väga vajalikud, aga tema jaoks on senine elu ainus normaalsus, mida ta teab. Igasugune muudatus või kõrvalekalle on midagi sellist, millega temal tuleb uuesti harjuma hakata. Tema naeratab täna oma kõige laiemat naeratust, teadmata, et pool sellest võetakse varsti ilma tema nõusolekuta ära. Tema õpib selle uue suuga uuesti hingama, sööma, naeratama, köhima, häälitsema, isegi luksuma, oksendama ja krooksutama. Ja kindlasti õpib ta meid, oma vanemaid uuesti usaldama. Aga siis tuleb juba järgmine operatsioon ja kõik muutub taas.

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

6 thoughts on “Mõtted ja hirmud – Nii suur muutus!

  1. Oeh, ma tean mis tunne see on ja mis muremõtted mõlgutavad peas. Meil pühapäeval haiglasse minek ja tibil ka esimene operatsioon esmaspäeval ees kui vereproovi näitajad korras. Te saate hakkama, olete siianii hakkama saanud, saate ka edaspidi, olete nii tublid 🙂 Hoiame teile pöialt, et kõik igati hästi läheks! 🙂 Meie tibu saadab ühe ilusa suure naeratuse Miale 🙂

  2. Palju palju edu pisikesele Miale ja teile, vanematele, palju jõudu (eriti vaimset) ja kannatlikku meelt!
    Meie Anital oli esimene op juba 3 kuud tagasi ja kõik oleme juba uue eluoluga harjuda jõudnud. Sinu tunnetest lugemine tekitas väga tuttavaid tundeid. Minu jaoks oli kõige kohutavam oma beebi ära saatmine liftini ja käest panemine. Pisaratega meenutan ja hirmuga mõtlen, et see teekond on vaja varsti uuesti läbi teha. Vatu omale tegevust ootuse ajaks, sest see on õudne. Ma ei kirjuta seda hirmutamise jaoks vaid selleks, et sa teaksid, milleks valmis olla. Minul tegevus puudus kahjuks ja enamuse ajast nutsin ja palvetasid (esimest korda elus).
    Aga kõik läheb hästi ja varsti on see kõik juba möödas!!! ❤
    Võid mulle kirjutada, kui äkki mingeid küsimusi on 🙂

    • Nii tore, et meil on selliseid kaasaelajaid, kes on ise sama teed käinud ja mõistavad kõike paremini kui keegi teine 🙂 Aitäh nõuannete eest! Mul õnneks mees saab tulla haiglasse kaasa ja on seal meiega nii kaua ja nii palju, kui lubatakse. Eks ma siis tema õlal nutan, kui kuidagi teistmoodi ei saa 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s