Ikka piim, piim, piim…

Kui me saime teada, et Mia sünnib kahepoolse huule- ja suulaelõhega, uurisime igasuguseid materjale, mis vähegi leidsime, ja üsna pea saime selgeks, et rinda ma talle anda ei saa.

Kuna paljud leitud materjalid viitasid sellele, et avatud kuulmisteede tõttu on laps igasugustele põletikele ja haigustele palju avatum ja vastuvõtlikum, siis olin ma kindel, et lapsele rinnapiima ja selle näol suurema immuunsuse võimaldamine oleks minu poolt vähim, mida tema heaks teha saaksin.

Hästi oluline on Mial mitte haigeks jääda enne operatsioone, sest kui laps on mõnda viirushaigust põdenud 2-3 nädala jooksul enne oppi, lükkub see edasi kuskile kaugemasse tulevikku.

Mind (ja paljusid teisi samas olukorras olevaid emasid) on heidutanud kogu see keelitamine ja info, et rinnapiima välja pumbates EI OLE kindlasti võimalik säilitada beebile vajalikku piimakogust ja et see on juba alguses hukule määratud ettevõtmine. Mina olen selliseid kommentaare saanud Facebookis erinevates suhtlusgruppides, ja mõned neist isegi suhteliselt õela alatooniga.

Samas on mul mitmeid näiteid tuua inimestest, kes on sellega hakkama saanud:

Mu enda tuttav pumpas oma lapsele rinnapiima 11 kuud (ja toitis AINULT rinnapiimaga, sest mitte ükski piimasegu ei sobinud).

Ühele naisele oli näiteks öelnud arst juba raseduse ajal, kui selgus, et sündimas on suulaelõhega beebi, et rinnapiimast jääb kindlasti väheks. Aga tema suutis lapsele kogu vajaoleva piima pumbata tervelt 18 kuud.

Teine ema, kes rääkis oma kogemusest, imetas lausa KAKSIKUID rinnapiima välja pumbates. Ja suutis seda teha rohkem kui aasta!

Tegelikult on mulle teada neid näiteid ja teiste inimeste kogemusi sadades, kuna suhtlen igapäevaselt vanematega, kellel on sündinud erinevate suulõhedega lapsi.

Selleks, et mul kindlasti piim tekiks ja et seda jaguks, võtsin ma juba enne Mia sündi ühendust ühe väga nimeka koolitaja, ämmaemanda ja imetamisnõustaja – Ülle Lemberiga, kes oskab emapiima kohta ilmselt kõige paremat nõu anda, mida on võimalik Eestis saada. Tänu temale polnud mul pärast Mia sündi mitte mingit muret sellepärast, et piima ei tuleks, kuna laps ei saanud imeda, või, et piima ei tuleks piisavalt.

Mind on siiski korduvalt kahtluse alla pandud, et ÄKKI ma ikkagi ei ole piisavalt üritanud, et last rinnaga toita. Aga ma võin öelda, et olen teinud kõik, et minu lapsel oleks hea. Kui Mia sündis, siis pigistasin ma talle rinnast mõned tilgad piima suhu. Lakkus kõik isukalt ära, aga rinda võtta ei suutnud, isegi rinnanibu ei suutnud haarata. Mõned päevad hiljem, lastehaiglas, proovisin talle taas rinda pakkuda. Siis tegi ta isegi liigutusi, nagu imeks ja neelaks, aga 20 minutit hiljem teda kaaludes selgus, et oli saanud kätte kõigest 4 ml, kuigi tema igakordne kogus tolleks ajaks pidi olema juba 40 ml. Ja mul on kahtlus, et see 4 ml, mille ta kätte sai, oli talle otse kurku pritsitud, sest mul oli siis juba tekkinud piimapais. Mõned korrad oleme proovinud arsti soovitusel koos nibukaitsega nüüd, kodus olles, aga kuna meil kodus beebikaalu ei ole, et saaks beebit enne ja pärast toitmist kaaluda, siis ei tea, kas või kui palju Mia sealt kätte sai. Igatahes sõi pärast nibukaitsega rinna pakkumist isukalt ära kõik 100 ml väljapumbatud piima (100 ml ongi max, mida ta üldse on suutnud süüa) ja rind oli endiselt nii täis, et pigistades pritsis. Kas keegi tahab veel öelda, et ma TEGELIKULT ei taha imetada ja olen liiga kergelt alla andnud?

Kui kurb see ka ei ole, siis nii vähesest proovimisest rinnast süüa, suutsin ma Miat sooriga nakatada ja ka minul olid rindades igakordsel piimapumpamisel justkui teravad vardad sees. Jälle mõtlesin ma, et võibolla on neil kõigil õigus ja kogu see piimavärk polegi võimalik. Milleks pumbata, kui see piina tekitab ja piim nagunii varsti otsa saab? Aga me saime soorist kõigest hoolimata suhteliselt kiiresti jagu – perearst kirjutas Miale Daktarini, mis võttis keelelt katu umbes nädalaga ära ja minul kadus ka valu tasapisi.

Minult on küsitud ka, et äkki ma saan Miale rinda anda pärast esimest operatsiooni, mis leiab aset juba varsti – nüüd, juuli lõpus. Ma arvan, et see pole kahjuks võimalik, kuna operatsiooniga suletakse ainult huulelõhed. Imemiseks on aga vaja, et suuõõs oleks suletud. Kuna Mial puudub pärast oppi endiselt suulagi, siis ma ei usu, et rinnast imetamine pärast seda võimalikuks saab.

 

 

Ma imetlen inimesi, kes on kogu selle rinnapiima värgiga pumpamise teel pikemat aega hakkama saanud. Ja eriti seda kaksikute ema! Kas te teate, et rinnapiim lõppeb otsa, kui seda regulaarselt eest ära ei sööda (või ei pumbata)? Isegi kui mul on sügavkülma ette varutud mitme nädala jagu toitu Miale, ei saaks ma mõnel hommikul näiteks lõunani põõnata ja pumpamata jätta. Seda tuleb teha iga 3-4 tunni tagant, sest muidu hakkab piimatootlus vähenema ja laps ei saa enam oma igakordset vajalikku kogust kätte. Mul oli sellega algul nii-nii raske hakkama saada, sest mu kõrval oli üks beebi, kes iga mõne minuti tagant uppus, kui teda kätel ei hoitud. Ja ma pidin pumpama umbkaudu 40 minutit iga 2-3 tunni tagant. Kui Mia oli kõhukotis, ei pääsenud ma rindadele ligi, et pumbata. Kui ma panin ta pikali, siis pidin ma tema hingamisteid iga natukese aja tagant puhastama, et teda elus hoida. Tal ujutas reaalselt iga kord, kui pikali pandi. Kusjuures polnud vahet, kas olime äsja söötmise lõpetanud või oli nälg juba uue toidukorra järele. Pärast toidupaksendaja saamist on meie elukvaliteet tunduvalt paranenud. Mia saab rahulikult näiteks lamamistoolis hängida, kuni ma piima pumpan.

Tegelikult tuleb praegu ka iga päev kõike hoolikalt ajastada Martini lasteaiaga, jalutuskäikudega, Mia söögiaegadega, rääkimata veel rutiinivälistest asjadest, nagu näiteks poeskäimine. Paar korda on pikemate autosõitude puhul juhtunud, et on tulnud isegi sõidu ajal rinnapump käima panna (õnneks ikka kõrvalistujana 😀 ). Neil nädalavahetustel , kui Ivo tööl on, tuleb arvestada iga pumpamise ajal veel sellega, et Martin on kodus, temal hakkab iga kord selle 40 minuti jooksul igav ja ta hakkab rumalusi genereerima.

Ma ütlen saladuskatte all, et tegelikult ma lõpetasin öösiti pumpamise umbes nädal pärast haiglast kojusaamist, millest on möödas juba umbes kaks kuud. Ja kuigi räägitakse, et öösiti söömine/pumpamine pidi seda va piimatekitaja-hormooni ergutama, on meil piimaga siiamaani kõik korras. Hommikuti tuleb esimese pumpamisega välja lihtsalt kogu see kogus, mis öösel vahele jäi (2-3 söögikorra jagu), mille me hoolega sügavkülma kogume ja millega me toidame Miat järgmistel öödel 🙂

 

 

Teate, mis minu suurim hirm rasedana oli, kui ma sain teada, et meie laps on sellise suulõhega?

Me leidsime esimestel päevadel kuskilt netisügavustest video ühest beebist, kes oli kahepoolse suulõhega ja juba aastane, aga tal olid kõik opid tegemata, sest ta oli niinii alatoidetud ja oli sinnamaani toitu vaid sondi abil saanud (see polnud Eestis muidugi). Ja ta nägi nii pisike, abitu ja hirmunud välja, et minu suurimaks hirmuks saigi see, et äkki meie laps ei suuda piisavalt kosuda. Nüüd võime me päris kindlad olla, et see hirm oli asjata. Täna on Mial vanust 2 kuud ja 13 päeva.  Perearsti juures esimese kuu kontrollis selgus, et Mia oli esimese kuuga kaalus juurde võtnud terve kilo ja nüüd, teise kuu kontrollis, järgmised 700 grammi. See on iga vastsündinu jaoks rohkem kui piisav 😉

Mia on tänaseks oma kahe elukuu kohta väga hästi arenenud. Ta naeratab meile pidevalt oma maailma suurimat naeratust (ja nende lõhede tõttu on tal see tõesti SUUUUR) ja veedab meelsasti aega näiteks tegelustekil, lemmiktegevuseks oma karvase kaelkirjaku närimine. Meil on vist vaja kiiremas korras talle kaelkirjak Sophie (see on spetsiaalne närimislelu beebidele) sebida, sest muidu lõpetab see kaelkirjak varsti karvutuna 😀

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

2 thoughts on “Ikka piim, piim, piim…

  1. Tubli oled! Kuna olen ise ka mõningase pumpamiskogemusega, siis mainin paari asja. Võib-olla sa juba tead, aga võib-olla ka mitte.. seega igaks juhuks. 🙂 Kõigepealt – loodan, et sul on väga hea pump. On olemas ka sellised pumbad, millega saad kahest rinnast korraga pumbata ja sellised rinnahoidjad, kuhu külge saad pumba kinnitada, et käed vabad oleksid. Mis puutub öisesse pumpamisse, siis nii kaua kuni pole muret piima kogusega, siis magagi. Sul on veel pikk tee ees ja uni kulub väga ära. Küll aga, kui probleem tekib, siis ei ole vaja sellepärast kohe masendusse langeda ja alla anda! Siis lisad pumpamiskordi jälle juurde ja mõne ka äkki öösiti, piima kogus jälle suureneb ja saate parimal juhul sama graafiku juurde tagasi minna. Piim ei saa lihtsalt otsa ja igale probleemile on lahendus. Kui on nõudlus, siis on ka tootmine. Piima tootmist on võimalik taastada kõigil naistel, kes on kunagi imetanud, seda enam on võimalik piima kogust suurendada vajadusel emal, kellel rinnast juba mingi kogus piima tuleb. Jaksu ja palju piima!

    • Aitäh soovituste eest 🙂 Minu rinnapumbal ongi tegelikult ka kahe rinna pumpamise funktsioon täitsa olemas ja käed-vabad süsteem ka. Samuti on mul olemas rinnahoidja, mis on selle tarbeks disainitud. Kahjuks ei saa ma neid funktsioone kasutada, kuna minu jaoks on piima kättesaamine võimalik ainult pumba ja kahe käe samaaegsel koostööl. Kui ma kätega ei suru ja ei masseeri, ei suuda pump üksi mitte midagi kätte saada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s