Jälle kõrvaarstil

Me käisime eile taas Miaga kõrvaarsti juures. Olen sellest kuulmiskontrollist siin nii möödaminnes küll mõne sõnaga rääkinud, aga ise oleme siiski pisut rohkem uurinud, mida see protseduur endast kujutab. Minu kirjutistest võis jääda mulje, et oleme naiivsed ja mõtleme, et „näete, jälle kinnitas kontroll, et laps on kurt, aga vot meie seda ei usu, sest meile tundub, et ta ikka reageerib helidele!”.

Päris nii see siiski ei ole.

Juba enne Mia sündi teadsin ma, et kõigile suulaelõhedega lastele tehakse põhjalik kuulmiskontroll. Ja teadsin ka seda, et enamus sellistest lastest vastsündinute kuulmisskriiningut ilmselt ei läbi. Seda sellepärast, et suulaelõhedega lastel on kuulmiskäigud avatud ja need on igasugustele välistele ärritustele väga vastuvõtlikud. Meile sünnitusmajas kontrolli ei tehtud, küll aga tehti mõned päevad hiljem, lastehaiglas. Suurt rohkem polnudki ma selle uuringu kohta lugenud ega kuulnud. Ka siis, kui Mia seda ei läbinud, ei osanud ma sellest midagi arvata.

Alles pärast eelmist kontrolli hakkasin ma uurima, mis protseduur see selline täpsemalt on. Leidsin infolehe vastsündinute kuulmisskriiningu kohta, tänu millele saime me natuke paremini teada, kuidas seda uuringut täpsemalt läbi viiakse ja ka näiteks seda, et beebi peaks sel ajal sügavalt magama! Seda polnud mitte keegi meile eelnevate uuringute eel maininud. Testi tulemust võib häirida näiteks ka liigne taustaheli või beebi enda häälitsemine.

Eile selgitas kõrvaarst, et Mia kuulmisdiagrammid on üpris head ja näitavad, et tema kõrvad ilmselgelt võtavad helisid vastu, aga need näitajad jäävad napilt alla selle piiri, mida nende programm peab vajalikuks, et pidada kuulmiskontroll läbituks. Aga see polnudki meie jaoks mingi üllatus ega midagi  šokeerivat. Saime saatekirja ITK-sse kuulmisskriiningule, kuna seal pidavat olema teistsugune tehnika ja saame täpsemalt teada, kui suur on kuulmislangus. Helistasingi kohe sinna registratuuri ja saime aja juuni teisele nädalale.  Peame kontrolli minema Magdaleena polikliinikusse.

 

Kuna Eestis ei ole eriti sellist kohta, kus huule-ja suulaelõhedega laste emad-isad saaksid omavahel suhelda, toetust ja kogemusi jagada, siis olen ma Facebookis ühes grupis, kuhu on enamjaolt koondunud USA-s elavad lapsevanemad. Mulle on jäänud mulje, et suures osas on protseduurid seal sarnased, nagu meil. Näiteks senised toimingud – uuringud enne ja pärast sündi ning konsultatsioonide ja operatsioonide ajad  on seal võrdlemisi sarnased sellele, mida meie oleme siiani kogenud (kusjuures, mulle on jäänud mulje, et USA-s tehtavad protseduurid on meiega isegi sarnasemad, kui Soome omad).

Ma pole küll arstidelt veel uurinud, kuidas Eestis kuulmislanguse puhul toimitakse, aga USA-s tahetakse kõigile suulaelõhedega lastele panna kõrvatorud (ear tubes – võibolla nimetatakse neid eesti keeles kuidagi teistmoodi?), isegi neile, kes läbisid kuulmiskontrolli puhtalt. Nii igaks-juhuks, et äkki tekivad keskkonnaärritused või hakkavad vedelikud kogunema. Need torud pannakse kõrva teiste operatsioonide käigus, et ei peaks eraldi narkoosi tegema.

Ma muidugi ei tea, mismoodi neid asju meil siin Eestis tehakse, aga ma ei ole ikka veel näinud põhjust liigseks muretsemiseks. Suure tõenäosusega saab Mia endale ikkagi need kõrvatorud. Kui on vaja, siis on vaja.

 

Söömisega läheb meil pärast selle toidupaksendaja saamist väga hästi. Mia on nüüd täielikult rinnapiimal ja kuna mul mingit stressi ega väsimust pole, siis seda rinnapiima jagub hetkel kenasti. Toitu tuleb Mial vahel küll tagasi, aga eelneva olukorraga ei anna ikka võrrelda. Muide, me saime apteegist selle toote maaletooja kontaktid ja saame seda edaspidi otse nende laost endale osta. Väga meeldiv oli seejuures teada saada, et apteek polnud meilt sentigi vaheltkasu võtnud, vaid müüs meile täpselt sama hinnaga, millega saime hiljem ka maaletoojalt.

Me saime vahepeal üllatuse ühelt healt inimeselt, kes kinkis meile Mia öiste unede jälgimiseks hingamismonitori. Ta oli võtnud Mallukaga ühendust ja Mallukas siis oli andnud meie kontakti. See hingamismonitor jälgib lapse voodis toimuvat nii piinliku täpsusega, et kui poole minuti jooksul pole seal elumärki olnud,hakkab alarm tööle.

Tänu sellele toidupaksendajale (Mia ei pea enam iga hetk uppuma ega lämbuma) ja tänu sellele heale inimesele, kes meile hingamismonitori kinkis, saame me kõik tänaseks öösiti muretult tududa 🙂

Käisin eile ise ka arstil – dr. Randoja juures sünnitusjärgses kontrollis. Minuga on ka kõik super heas korras ja valisime välja ka edaspidise pereplaneerimise vahendi – hormoonspiraali (hoolimata sellest, et selle peab ise kinni maksma).

Mulle lihtsalt tundus see kõige tervist säästvam, sest pidi „päevad” lühemaks ja verevaesemaks tegema. Kui me enam lapsi ei taha, oleks kondoomid ja pillid liiga tüütud; Vaskspiraal oleks küll mulle, kui hiljuti sünnitanule tasuta olnud, aga sellega võivad tekkida ka päevade aegsed valud ja võib esineda suurem verejooks. Kuna mul pole kunagi päevade ajal valusid olnud, aga ma olen nende kohta õudusjutte kuulnud, siis otsustasin, et polegi oluline, et seda vaskspiraali tasuta paigaldatakse – ma ei taha teada, mis need „päevade valud” on!

Arst veel pisut imestas mu turbosünnituse üle. Eks ma ise ka siiamaani imestan 😀

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab