Toitmismurest

 

Ükspäev kirjutas mulle üks tuttav, et „Ma loodan, et sind sellega ei solva, aga vaata, siin on link – seal kingitakse kõigile puudega laste peredele fotosessioon!”.Oh ei, muidugi ei solvanud, sest tegelikult ongi sellistele lastele, nagu Mia, puudeaste ette nähtud ja see, kui keegi seda mainib, pole minu jaoks sugugi solvav. Klikkisin lingile, mille see tuttav mulle saatis, ja nägin, et tuntud blogija Mallukas on fotograafiaga tegelema hakanud. Ta on otsustanud Eesti Vabariigi juubeliürituse raames kinkida  kõigile erivajadustega laste peredele fotosessiooni. Kirjutasingi Mallukale ja saime kokkuleppele.

Kuna minu soov oli saada Miast mälestuseks mõni kena foto enne kõiki tema operatsioone, siis selle me ka saime ja mõne teise ilusa pildi veel pealekauba. Kui ma neid fotosid esimest korda nägin, siis ma olin nii liigutatud, et mul tulid pisarad silma – midagi nii ilusat ei oleks ma osanud oodatagi!

DSC_8813

Mallukas tahtis meie külaskäiku ka oma blogis kajastada ja küsis minu nõusolekut, et kas võib meie pilte ja minu blogilinki enda blogis jagada. Muidugi olin ma nõus. Eelkõige sellepärast, et inimesed saaksid teadlikumaks huule- ja suulaelõhedest. Sest mina enne oma last ei teadnud sellest suurt midagi. Mul endalgi näiteks oli kunagi eelarvamus, et kui on selline sünnidefekt, siis on ilmselt ka vaimne mahajäämus – nüüd on mul nii häbi, et ma niimoodi arvatagi võisin…

Kuna Mallukas tegi meie külaskäigust blogipostituse, mida nii mõnigi mu tuttav luges, ja mainis seal, et ei saanud Miat pikaliasendis pildistada, siis hakkasid minuni jõudma küsimused, et miks siis?

 

Meil läks alguses kõik söömisega seotu hästi ladusalt. Haiglastki välja saades oli toitmisega kõik korras – see oligi eelduseks, et nii kiiresti koju saime. Algul oligi kõik väga hästi. Kahjuks on Mial tasahilju tekkinud toidu tagasiheide, mis hakkas järjest süvenema, kuni selleni, et mõni toidukord tuli tervenisti välja. Hoolimata sellest, et hoidsime teda toitmisel ja pärast seda tükk aega püstises asendis. Toit tuli välja isegi siis, kui teda kaks tundi pärast söömist ja püstihoidmist mähkmete vahetamiseks korraks pikali panime. No ja tihti tuli seda isegi siis, kui Mia oli püsti – näiteks süles, kõhukotis või lamamistoolis. Mia on umbes nagu ilma kaaneta anum, mis ümber minnes tühjaks voolab ja niisama liigutades üle ääre võib loksuda.

Muidu poleks sellest tagasiheitest suurt midagi, sest seda esineb suuremal või vähemal määral enamusel beebidest, aga kuna Mial puudub suulagi – ehk nina- ja suuõõs on üksainus suur avaus, siis mõnikord ei saa ta hingata, kui toit üles tuleb. Kui kohe pärast söömist ja vaikselt voolates tuleb, siis pole enamasti väga lugu (kui laps magab külje peal ja piim saab ära voolata). Aga kui tuleb tükk aega hiljem, siis on piim juba kohupiimasarnaseks pudruks muutunud ja ummistab ninasõõrmed. Kui samal ajal suust ka voolab, siis ongi suur oht kõik omale hingamisteedesse tõmmata. Ninasõõrmed on Mial niigi väga väikesed, sest nina on nende lõhede tõttu laiaks vajunud ja sõõrmed on ainult pisikesed triibud, mida tegelikult ummistavad vahel ka lihtsalt piimajäägid, mis märkamatult ninna on kerkinud. Me peame lihtsalt iga kord, kui Mial midagi üles tuleb, tal hingamisteed koheselt ära puhastama. Tavaliselt, kui Mial on suu ja nina toitu täis valgunud, hakkab ta mulksuma, sest ta üritab ise seda samal ajal uuesti alla neelata. Teinekord kui Mia tudub ilusti külje peal ja uni on sügav, võib kogu maosisu lihtsalt hästi aeglaselt ja ühtlaselt lihtsalt Mial voodis külje all lõpetada.

Hullematel öödel oleme teda hoidnud oma kaisus nii, et ühel meist on käsi Mia pea all ja kui mingi mulksatus on, siis kohe, hops, laps püstisesse asendisse.

Oleme Ivoga mõlemad hoolega netis tuhninud. Algul leidsime, et sellise asja vastu aitaks spetsiaalne piimapulber Aptamil AR. See on selline pulber, mis sisaldab paksendajat ja sellest tehtud piim muutub lapse kõhus umbes selliseks tapeediliimi taoliseks massiks ning ei saa nii lihtsalt välja tulla. Kusjuures, seda ei müüda teps mitte igas poes. Ivo tellis kuskilt lastetoitude lehelt paar purki ja see parandas olukorda tunduvalt (pärast avastasime, et näiteks Prismades müüakse seda ka tavamüügis). Andsime mõnda aega vaheldumisi seda Aptamili ja rinnapiima, aga rinnapiimaga muutus asi järjest hullemaks, kuni olimegi mõned päevad ainult Aptamili peal, sest me kartsime juba päris tõsiselt, et Mia uppub või lämbub ära. Mul oli hästi kahju, et rinnapiim Miale ei sobinud, sest minu jaoks oli see kuidagi südameasi, et saaksin talle rinnapiima pakkuda.

 

Kuigi Mia sõi Aptamili, pumpasin ma iga päev regulaarselt ikkagi rindadest ka piima välja, et piimatootlikkust säilitada. Kogu väljapumbatud piimavaru rändas sügavkülma. Kõike seda lootuses, et Mia saab seda olukorra paranedes ikkagi tarvitama hakata. Kuna ma ei teadnud, kas minu piim üldse kunagi sööjani jõuab, hakkas minu keha poole vähem piima välja andma, kuigi pumpasin sama tihti, nagu varem. Ilmselt mingi hormoonide mäng, et kui sööjat pole, pole piima ka vaja. Ma juba kartsin, et mul lõppeb piim lihtsalt otsa ja ongi kõik sellega.

20170517_115714

Olen Facebookis ühes suuremas beebigrupis. Sealt käisid läbi ka teemad toidu tagasiheite kohta. Aeg-ajalt mainiti nendes aruteludes mingit paksendajat, mida saab kasutada ka rinnapiimaga. Paksendaja nimetus olevat Nutrilon Nutriton. Aga iga kord, kui keegi selle kohta lähemalt küsis, siis arutelu kas vaibus või jätkus edasi privaatselt. Google ei anna samuti eriti palju vasteid selle pulbri kohta, pakub esiti, et äkki tahtsin otsida Nutrilon Nutrition, ehk Nutriloni piimapulbri toitainete kohta. Nutrilon on nimelt kaubamärk, mille all müüakse mujal maades ka Aptamili piimapulbreid, mis tegi otsimise veel raskemaks, sest enamus vasteid, mis ma Google otsingust sain, olid näiteks hollandi- või norrakeelsed. Siiski leidus ka paar eestikeelset artiklit, mis andsid lootust, et selline pulber on ikkagi olemas, ja ma ei andnud veel alla. Järgmisel korral, kui see teema beebigrupis jutuks tuli, küsisin ma ühelt naiselt, kes seda mainis, et kustkohast ta seda täpsemalt saanud on. Ta vastas, et on apteekidest igalt poolt küsinud ja vahel harva on vedanud, et on kohapeal olemas olnud ja mõni apteek on palve peale seda tellinud. Aga Benu apteek polevat olnud nõus selle teemaga tegelema. Võtsingi siis kätte ja kirjutasin Apotheka apteegi üldmeilile kirja, kus kirjeldasin mõne sõnaga meie olukorda ja küsisin, kas seda pulbrit mõnes Tallinna apteegis ka müüakse või saaks siis meie koduapteeki tellida. Meie jaoks tellitigi siis spetsiaalselt üks pakk proovimiseks. Et kui sobib, siis saame edasi tarvitada.

Eile, järgmisel päeval pärast tellimist, saime kätte  – pakend on 135 g suur ja maksis ligikaudu 8 eurot, mis tundub esiti kallis, aga kulub seda hästi vähe – üks väike kulbitäis 100 ml vedeliku kohta. Kulbike on sellel pulbril hoopis väiksem, kui piimasegudel. Mu kiire rehkenduse kohaselt kuluks meil neid pakke vaid 3-4 tükki kuus. Pakendilt eestikeelset tektsi lugedes sain ma aru küll, miks keegi suure suuga ei kuuluta, et küll on hea ja minge ostke kõik. Seal on hoiatused, et kasutada ainult meditsiinilistel näidustustel. Meie puhul on see näidustus olemas, aga ka mina ei võta endale vastutust seda igaühele soovitada, kelle täiesti tervel beebil aeg-ajalt piima üles tuleb.

Praeguseks oleme katsetanud poolteist päeva ja see teeb lausa imet. Mia saab süüa rinnapiima ja tagasiheidet on isegi vähem, kui Aptamil AR-i puhul! Ja me kõik saime terve öö magada. Terve tänane päev on samuti möödunud väga hästi. Ja teate – mul on rinnapiima teke ka tagasi, mille üle olen ma kohe eriti rõõmus! Üle küll hetkel midagi ei jää, aga täpselt need kogused, mis toiduks vaja, saan ilusti kätte. Varem pumpasin iga korraga natukene rohkem välja, et säilitada vajalik piimateke ja ennetada koguste vähenemist.

Tegelikult vahetasime me Mial eile õhtul toitmisluti ka uue vastu. Kes veel kursis pole, siis Mia toitmiseks kasutame me Medela spetsiaalseid lutte, millega laps saab toidu kätte ilma imemata – piisab igemete vahel pigistamisest, et piim lutist välja voolaks. Mida kauem ühte lutti kasutada, seda pehmemaks see muutub ja seda lihtsamalt voolab toit lapsele suhu. Üks lutt kestab umbes kuu aega. Siis muutub juba nii pehmeks ja toit nii kergesti voolavaks, et laps hakkab luti otsas läkastama ja mulksuma. Mu tuttav, kes oli oma lapsega samu lutte kasutanud, kurtis, et esmakordselt luti vahetamise järgselt ei suutnud tema laps uuest lutist mitte kuidagi süüa – kuni sinnamaani, et ema mõtles lausa, et tuleb minna haiglasse toitmiseks sondi paigaldama. Meie vahetasime lutti esimest korda, kui Mia oli 3 nädalat vana.Tookord läks see nii kergelt, et ma isegi ei mäleta sellest konkreetsest päevast mingeid erilisi vahejuhtumeid. Eile õhtul vahetasime siis teist korda luti uue vastu. Seekord oli uue lutiga harjumine natuke raskem. Mia ei saanud esimestel kordadel üldse ise toitu kätte, vaid me pidime luti kummist osa ise pigistama, et piim välja tuleks. Võimalik, et see oli ka üks põhjus, miks Mia terve öö magas – võib-olla väsitas õhtune söömine teda lihtsalt nii palju, et magas hommikuni välja. Aga küll me harjume, sest iga toidukorraga muutub lutt ju tasapisi pehmemaks ja laps ise ka harjub.

 

Aga mis veel vahepeal toimunud on?

Paar nädalat tagasi käisime uuesti kõrvakuulmist kontrollimas – kahjuks ei läbinud Mia ka seekord testi. Pandi jällegi uus aeg. Mulle endale tundus, et meie lohutuseks, sest no – kaua sa ikka kontrollid, kui tulemus on sama… Aga jällegi – kui Mial ongi kuulmislangusi, siis kurt ta päris kindlasti ei ole – näiteks, ta ei saa magada, kui teised kõva häälega räägivad ja ta juba üritab suuga meie „aa”-sid ja „oo”-sid järgi matkida.

Täna käisime kirurgi juures, et rääkida Mia esimesest operatsioonist, mis leiab aset 26. juulil. Haiglasse peame minema üks päev varem, et anda vereproov. Siis on meil valida, kas tahame jääda sisse või läheme ööseks koju. Järgmisel päeval tuleb poole 8-ks tagasi olla. Ma ilmselt valin kodus magamise, sest ma ei kannata üldse haiglaid ja eelistan iga kell kodus olla. Pärast oppi tuleb mõnikord ette, et on vaja öö intensiivis veeta, aga mõnikord saavad lapsed juba esimesel ööl emme kõrval tavalises palatis ööbida. Kui kõik on korras, siis pärast söömise kontrollimist saabki koju. Niidid võetakse välja ühe nädala pärast, tavalisel arstivisiidil.

Esimesel opil suletakse huulelõhed ja osa kõvast suulaest. Kirurg rääkis, et varem tehti esimene opp siis, kui laps kaalus vähemalt 7 kilo, aga et nüüd on tavad muutunud ja seda tehakse 3-4-kuuselt, hoolimata kaalust, sest enamus beebisid ei ole selleks vanuseks sellist kaalu saavutanud.

Veel küsisin ma kirurgi käest hästi palju küsimusi, mis ei puutugi esimesse operatsiooni. Teine osa suulaest suletakse vastavalt olukorrale, kas kahe või ühe opiga. Vahe esimese operatsiooniga peab olema umbes 4 kuud. Uurisime, et mis toitmisviisie peaks kasutama pärast operatsioone. Esimese opi järel ei muutu midagi – kohe pärast ärkamist jätkame oma kasutuseloleva lutipudeliga. Pärast suulae oppi peaks ilmselt kasutama kas lühemat lutti või nokaga tassi, et mitte äsja opereeritud kohti vigastada. Aga siis on laps vanem ka, ja ongi ilmselt juba osaliselt püreede peal. Rääkisime ka veel kaugemast tulevikust, aga sellest räägin kunagi hiljem.

Hoidke meile pöidlaid!

DSC_8751

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

2 thoughts on “Toitmismurest

  1. Aitäh, et oma pere kogemust jagad, usun, et sellest blogist saab kunagi niimõnigi lapsevanem abi, kes sarnast asja läbi peab elama.
    Lugesin juba eelmisel korral ja siis veel ei tahtnud kommenteerida, vaid hoidsin vaikselt lihtsalt pöialt. Kuna ka sel korral läks kuulmiskontrollis eelmise korraga sarnaselt, siis julgen sõna sekka öelda. Ma siiralt loodan, et Mia kuuleb ja et tulevikus saab ta veelgi paremini kuulma, kuid, mitte et ma hirmutada sooviksin, siis tegelikult on kahjuks nii, et beebieas tita reaktsioone lugedes ei saa järeldada, et ta midagi kuuleb. Titadel on imepärane võime helide võnkumisi tajuda ning nendele vastavalt võpatada või muul viisil helidele reageerida. Seega ka täiesti kurdid beebid võivad esialgu pealevaadates tunduda, justkui nad kuuleksid – see on ka üks põhjuseid, miks titadele tehakse kuulmisteste erinevatel sagedustel, mitte ei nipsutata sõrmi või ei tehta lihtsalt hääli, et vaadata, kas silmad pilguvad või kas laps reageerib.
    Aga veelkord – ma tõesti loodan, et Mia puhul on tegemist siiski kuulmisega, kasvõi vähesega, kuna sellisel juhul aitavad kuulmisaparaadid tulevikus päris hästi.
    Käin teie tegemisi ikka lugemas ja tulevikutegemistele pöidlaid hoidmas. Olete väga vaprad!

    • Niipalju kui me asju uurinud oleme, siis suulaelõhedega kaasneb tihti kuulmislangus, aga ma pole kuulnud, et mõni laps sellepärast päris kurdina oleks sündinud. Kuulmislangus tekib sellepärast, et vesi koguneb suulaelõhe tõttu kuskile valesse kohta (äkki kuskile sisekõrva, aga võin eksida). Tavaliselt tehaksegi sellistele lastele neid kuulmisteste, et välja selgitada, kas on vaja kõrva torusid paigaldada.
      Sellepärast ma väga ei usugi, et Mia kurt võiks olla. Pole mingit põhjust seda arvata. Pluss muidugi helidele reageerimised. Näiteks, kui Mia üritab magamistoas uinuda ja teisest toast läbi kinnise ukse kostab liiga valjult teiste pereliikmete rääkimist, siis ta ei suuda magama jääda. Kui ta tunnetaks ainult võnkeid, siis need vast niiväga ei häiriks, et lausa uinumist takistaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s