Saime koju – mis edasi?

 

Me oleme nüüd juba paar päeva kodus olnud ja nii ilusti kodusesse rutiini sisse elanud, et haiglas olemine tundub praeguseks juba kauge minevik. Isegi esimesed katsikulised on meil juba külas käinud.

Kuidas meil need viimased päevad siis haiglas läksid ja mis meid veel lähiajal ees ootab?

Teisipäeval käisime kõrvaarsti juures. Kuulmistest käis nii, et väikesed kõrvaklappide moodi jullad juhtme otsas pandi lapsele kõrva ja sealt tulid vist erineva sagedusega helid, ning arvuti registreeris, kas lapse kõrv reageeris helile või mitte. Sellega ma ei teagi, kas on nüüd hästi või halvasti, aga meile pandi uus arstiaeg selgitusega, et ei saanud testi tulemust kätte. Arst selgitas, et sellise lapse puhul võib tegemist olla mingite ninataguste tursetega, mis takistavad testi läbimist. Kinnitas, et muretsemiseks pole üldse põhjust. Selles, et Mia kuuleb, me absoluutselt ei kahtle, sest ta reageerib häältele, võpatab äkiliste helide peale. Haiglas olles reageeris teiste titade nuttu kuuldes, kodus ärkab üles, kui mingi hääl teda häirib. Aga natuke ma ikkagi muretsen, sest see on teada, et huule- ja suulaelõhedega lastel esineb tihti kuulmislangusi.

Kolmapäeval oli silmade kontroll. Selle jaoks käis õde tunnike enne arstivisiiti lapsele silmatilkasid panemas. Need laiendasid pupille nii, et saaks läbi nende silmapõhjad valgusega üle kontrollida. Silmaarsti juures läks meil hästi. Miale küll see kontroll ei meeldinud, sest no kellele ikka meeldiks, kui silma jõuga lahti hoitakse ja eredat valgust otse silma sisse lastakse, kui sa seejuures ei suuda isegi oma silmade loomulikku kaitsereaktsiooni kasutada pupilli väiksemaks muutmisega. Selle kontrolli läbis Mia igatahes edukalt.

Veel käis meil palatis külas sotsiaaltöötaja. Teda oli küll juba teavitatud, et me võibolla ei soovigi lapsele puuet vormistada, aga ta tuli meile selgitama, mis hüved ja kompensatsioonid sellega kaasnevad. Meie kõige suurem mure oli see, et äkki hakkab see Miat tulevikus kuidagi mõjutama, et tal lapsena puue oli. Võibolla ei saa näiteks mõnel tähtsal ametikohal töötada või on muudes olukordades mingeid takistusi. Aga sotsiaaltöötaja kinnitas, et praegu vormistatud puue kehtib 3 aastat ja pärast seda see enam mitte kuidagi last ega tema tulevast elu ei mõjuta.

Sotsiaaltöötajal olid meie jaoks kaasa võetud ka paberid, mille ta jättis meile sõnadega, et laseb meil natuke mõelda ja kui soovime, võime need ära täita ja ta tuleb hiljem neile järgi.

Kuna see asi nii lihtsalt käiski ja Mia saab sellest ainult kasu, siis otsustasime ikkagi puude ära vormistada. Täitsime hunniku ankeete ja sotsiaaltöötaja tuli hiljem, vaatas need üle ja aitas vastata küsimustele, mille puhul olime natuke jänni jäänud. Ta rääkis, et tegelikult saab neid täita ka läbi eesti.ee veebi, aga läbi tema oli see kindlasti tunduvalt lihtsam, sest ankeedis olnud küsimused olid hästi ebaloogilised ja paljude puhul ütles sotsiaaltöötaja lihtsalt ette, kuidas vastata. Näiteks, kuna meil on tegemist vastsündinuga, siis on ju loogiline, et ta on vanemate hoolitsuse all, isegi kui ta on täiesti terve. Aga ankeedis olid küsimused, mis olid ilmselt mõeldud pigem täiskasvanutele – näiteks, et kas suudan iseseisvalt poes käia või kas kasutan tualetis käimisel/söömisel/riietumisel jne kõrvalist abi.

Sotsiaaltöötaja saadab ise dokumendid vajalikesse kohtadesse ja meile tuleb meilile ainult otsus, ning posti teel saadetakse puudetunnistus. Nii lihtsalt see käiski. Sotsiaaltöötaja palus vaid endaga uuesti ühendust võtta, kui me otsuse kätte saame, et saaks koostada rehabilitatsiooniplaani. Samas see rehabilitatsiooniplaan ei sisalda midagi sellist, mida me nagunii poleks teinud. Sinna kuuluvad näiteks logopeedi külastused, mida oleksime nagunii teinud ka ilma puude vormistamiseta.

Millalgi juuni lõpus vaatab Miat üle sealsamas lastehaiglas veel füsioterapeut ning saime saatekirja Tõnismäe polikliinikusse geneetiku juurde, kuhu peame ise helistama ja visiidiaja kokku leppima.

Täna hommikul helistasin ka perearstile ja teatasin uudist, et beebi on sündinud. Ivo hoiatas perearsti juba mitu kuud tagasi, et meil on tulemas huule- ja suulaelõhega beebi, kes vajab natuke erilisemat tähelepanu (näiteks kõrvade kontrollimisel). Esmaspäeval läheme siis perearstile Miat näitama.

Kodus on meil kõik väga hästi sujunud. Mia on nii hea ja rahulik laps, et ma olen teda nutmas kuulnud üldse vaid paar korda. Enamus ajast ta ainult sööb ja magab. Tema ainus aktiivne aeg ööpäeva jooksul on aga kahjuks siis, kui meil on kõige-kõige magusam uneaeg, ehk siis umbes kella kahest viieni öösel 😀 Siis ta jutustab aktiivselt, selgitab, kätega elavalt žestikuleerides, endal silmad vilamas ja kõike uudistamas. Kui keegi teab toimivat viisi, kuidas seda ümber harjutada, siis kõik soovitused on igati teretulnud!

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

4 thoughts on “Saime koju – mis edasi?

  1. Päris hästi on läinud. Sööb ilusti NUK lutist ja on muidu tubli. Medela meile ei sobinud nii hästi, sest lõhe on ühepoolne ja päris lai. NUK katab selle ilusti ära. Järgmine nädal on juba operatsioon 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s