Mia esimesed elupäevad

Esimesest toitmisest, lootevee kätte lämbumisest, lastehaigla rutiinist…

 

Pärast sünnitust saime sünnitustoas mitu head tundi puhata ja uue ilmakodanikuga tutvuda.Ämmaemand vabandas, et neil on hetkel mitu sünnitajat kohe lõpetamas ja ta peab nende juurde kiirustama. Kuna vaba perepalatit ei olnud, siis meie olime sünnitustoas ootamisega küll väga rahul, sest nii sai ju Ivo ka meiega koos olla. Üritasin natuke magada, aga uni ei tahtnud kuidagi tulla, elevus oli nii suur. Ämmaemand koos lastearstiga jõudis meieni hommikul umbes poole seitsme ajal.

Esimene toitmine

Lastearst hakkas Mia toitmisest rääkima ja me andsime ka teada, et meil on oma toitmisvahendid kaasas ja tahaks kohe neid proovida. Lastearst tegi Miale kiire läbivaatuse ja kõik paistis hästi olevat. Siis viidi Mia ees ära lastetuppa ja meie toitmisvahendid ka, et need seal ära steriliseeritaks. Seejärel juhatas sünnituse vastu võtnud ämmaemand meile kätte palati, kuhu pärast toitmist Miaga minema pidin, ja saime mu kohvri kohe sinna jätta. Edasi suundusime lastetuppa, kus Mia meid juba ootas. Sealne töötaja küsis, kas ma lüpsin piima valmis. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Millal ma seda tegema oleksin pidanud? Kas sünnituspalatis? Keegi ei olnud öelnud, et see on vajalik. Siis pistis ta mulle ilma selgitusteta kätte väikese topsikese. Mu küsimuse peale, et milleks see, ütles, et sinna on vaja piim lüpsta. Küsisin, et kas pumba saab ka kasutamiseks või peab enda oma tooma, mispeale see tädi mul nibust haaras ja kohe pigistama kukkus. Ma pole sellise asjaga harjunud ja kuna mul oli tegelikult oma pump kaasas, siis ütlesingi, et mina nii ei taha, ma saan vajaliku koguse pumbaga ilusti kätte. Ivo juba läkski pumpa tooma sinna sünnitusjärgsesse palatisse, kuhu me kohvri olime jätnud. Tädike vist ei saanud täpselt aru, mida ma mõtlesin, sest ütles, et nemad ei luba pumpa kasutada, sest see pole turvaline, kui erinevad inimesed kasutavad samu pumpasid, ja tahtis aga edasi mu nibusid näpistada. Ütlesin, et ma teen siis ise vähemalt. Õnneks jõudis Ivo juba pumbaga tagasi ja siis see tädi sai aru, et aa, teil on enda oma! Jah, siis tehke muidugi pumbaga. Piima kogus, mida vastsündinu esimese söögina vajab, on väike – 5 ml. Kuna olin kodus juba mõnda aega oma rindu pumpamisega harjutanud, siis sellise koguse sain välja lüpstud kõigest mõne sekundiga.

Meil olid kaasas mõlemad – nii Medela kui NUKi erivajadustega lastele mõeldud toitmislutid. Esimesena otsustasime proovida Medela lutti. Esialgu see tädi üritas meid kuidagi juhendada, aga kuna ta vist ise nägi sellist lutti esimest korda, siis Ivo võttis söötmise kenasti sujuvalt üle ja mina võtsin Mia oma sülle, et meil oleks mugavam koos seda söötmist harjutada. Me olime kodus neid lutte ka juba igatmoodi proovinud ja testinud – et kuidas hoida ja kuidas pigistada. Ilmselt olime siis korraliku eeltöö teinud ja kuna me söötmist ei kartnud, vaid pigem elevusega ootasime, et saaks proovida, kuidas õnnestub, siis jäime nii meie kui Mia seda tehes hästi rahulikuks ja ilmselt sellepärast õnnestus kõik ideaalselt kohe esimesel katsel. Mia sõigi paari minutiga oma ettenähtud koguse tilgatumaks  ja oligi sellega ühel pool. Mingeid nippe ega trikke polnud vaja katsetada, veel vähem toitmiseks sondi paigaldada. Teist lutti ei saanudki proovida. Leidsime, et ju siis polnudki vaja. Jäime edaspidi äraproovitud ja sobivaks osutunud variandi juurde.

Lastetoast anti veel õpetus kaasa, et huule- ja suulaelõhedega lapsi tuleb toita võimalikult püstises asendis ja ka pärast toitmist hoida niimoodi mõnda aega, sest muidu ei püsi söödud toit sees. Tegelikult teadsime sedagi juba varem. Sünnitusmaja beebivoodid on õnneks sellised, mille kallet saab ise reguleerida, seega ei pidanud Miat kaua hoidma, et teda tagasi tuttu panna.

 

Sünnijärgne aeg ja üks suur ehmatus

Seejärel võisin mina koos Miaga sünnitusjärgsesse palatisse puhkama minna ja Ivo pidi ära minema, sest tegemist oli ühispalatiga ja nendesse issid jääda ei tohi.

Mul ei tulnud mitte kuidagi und, sest endiselt olid emotsioonid laes. Ivol oli kodus sama lugu.

Meid käis vaatamas ka dr Randoja (kes oli ka meie rasedust jälginud ultrahelisid tehes), keda oli ilmselt siis tööle jõudes teavitatud Mia saabumisest. Seda teadis ta ka, et see tulek nii kiiresti käis. Küsis veel, et kas ma rasedusjärgsesse kontrolli tulen tema juurde, aga kuna ma polnud sellele veel mõelda jõudnud, siis nii ütlesingi. Vaatas natuke Mia suud ja soovis meile palju õnne ja edu.

Vahepeal pumpasin Miale veel ühe toidukorra ja võtsin ta sülle, et söötma hakata. Samal hetkel juhtus minu jaoks midagi täiesti õudsat – laps muutus mu süles kiiresti silmnähtavalt järjest sinisemaks ja sinisemaks ja ei hinganud enam. Vajutasin voodi kõrval olevat paanikanuppu, aga ei jäänud ootama, vaid jooksin koos Miaga koridori, et kedagi appi kutsuda. Aga ma ei leidnud MITTE KEDAGI! Valveämmaemanda uks oli lukus ja sellele koputamine ei andnud tulemust. Liftist astus välja koristaja, kellelt ma paanikas küsisin, et kas siin tõesti ei ole kuskil ühtegi arsti??? Tema leidiski mulle kiirelt ämmaemanda appi, aga Mia oli selleks ajaks juba ise hingama hakanud ja tema nahk hakkas tasapisi taas heledamaks värvuma. Ämmaemand selgitas, et vastsündinute puhul on selline asi täiesti tavaline nähtus, sest neil on veel lootevett hingamisteedes. Kui see juhtub, siis tuleb last erinevatesse asenditesse keerata, et hingamistakistus paigalt ära liiguks. Martiniga mul küll midagi sellist polnud juhtunud ja ma polnud siiani kuulnud ka sellisest asjast. Aga mis siis, kui ma oleksin sel ajal maganud??? Hirmus mõeldagi kohe.

Kirjutasin Ivole messengeri, mis oli juhtunud, ja kuigi külastusaeg polnud veel alanud, siis tuli ta kohe haiglasse, sest nii saime edaspidi kahekesi last jälgida. Mõne aja pärast tuli ämmaemand, et pärast sellist vahejuhtumit aparaadiga ära mõõta hapnikusisaldus lapse veres. Hapnikutase oli täiesti korras, seega ämmaemand rahustas meid ja ütles, et muretsemiseks pole enam põhjust. Seda siniseks tõmbumist tuli meil kahel esimesel päeval veel mitu korda ette. Tegelikult olid kõik need korrad väga jubedad, aga kuna Ivo suutis rahulikumaks jääda, siis tegutses tema neil kordadel, sest mina lihtsalt tardusin õudusest. Arvame ise, et äkki Mial need lõhed kuidagi soodustasid seda hinge kinnijäämist. Arutasime isegi, et kui need ei lõppe, siis peame edaspidi kordamööda kasvõi kuude kaupa lihtsalt valves istuma, sest mõelda vaid, kui me magame ja siis laps hapnikupuudusest kas sureb või saab tugeva ajukahjustuse. Sellist asja ei suudaks kunagi endale andeks anda! Tänaseks võin öelda, et see õudus oligi vaid esimeste päevade õudus ja nüüdseks on Mia hingamisteed puhtad ning lämbumisohtu ei ole.

 

Natuke toitmisalaseid teadmisi

Uurisin ämmaemandalt, et kuna ma pean Miale pudelist süüa andma, siis milliste kogustega ma peaksin arvestama ning kuidas ja millal koguseid suurendada.

Sain lõpuks kindla ja konkreetse vastuse, mida ma netis tuhnides polnud leidnud. Toidukordade vahe võib olla umbes kolm tundi. Tavalisest beebist erineb suulaelõhega beebi toitmiste vahe sedavõrd, et tervet last võib toita, millal iganes laps seda soovib, aga suulaelõhega last ei ole hea väga tihti toita, kuna söömine kurnab teda. Et siis toidukordade vahe võiks olla vähemalt 2 ja pool tundi, aga mitte üle 4 tunni, sest siis hakkab juba veresuhkur liialt langema.

Esimesel elupäeval peaks igakordne toidukord olema 5-10 ml ja iga päev suurendada igakordset toidukogust 10 ml võrra. Hiljem lastehaiglas arst veel täpsustas, et kui vajalik lagi üheks toidukorraks on käes, siis edaspidi arvestatakse lapse päevast toidukogust 170-200 ml lapse iga kg kohta.

Toon väikese arvutamise näite:

Kui laps kaalub 3600 grammi, siis peaks arvutama 3,6×170, mis teeb minimaalselt 612 ml toitu päevas, mis tuleb toidukordade vahel ära jagada. Iga 3 tunni tagant toites on toidukordasid 8 tükki päevas, mis annab sellist valemit kasutades, et 3600 grammi kaaluva lapse igakordne toidukogus peab olema vähemalt 76,5 ml.

 

Saime ikka perepalati ka

Varsti saime kolida perepalatisse ja seal saime end juba mõnusamalt sisse seada. Mina sain lõpuks natuke magada. Ivo on nii hea isa ja abikaasa, et ta seab alati enda perekonna heaolu enda omast kõrgemale. Kui ta õhtul kella üheksani polnud endiselt veel silmatäitki maganud (selleks ajaks oli ta magamata olnud üle 30 tunni), vaid ainult Miaga tegelenud, siis ütlesin, et aitab küll hea olemisest, nüüd tuleb magada ka. Eks ta siis natuke magaski 🙂

Perepalatis olles käis meil külas ka Martin koos vanaemaga. Martin nägi esmakordselt oma väikest õekest, aga tema jaoks oli hoopis põnevam see, et emme kõht oli nagu tühi kott. Ei olnudki enam Miat sees, aga päris endist moodi ka veel polnud. Torkas näpuga ja tõdes, et on ikka jah tühi. Tema oli ju nii tublisti ja kannatlikult oodanud, et saaks ilma probleemideta jälle emme süles olla. Eks ma olin teda võtnud ikka, aga mida aeg edasi, seda enam ta hakkas ütlema, et ei mahu hästi, Mia on ees ju. Mõnikord kui ma teda näiteks autost süles tuppa viisin, siis ta kasutas nii naljakat väljendit, et emmel on nüüd nii palju lapsi süles 😀 Ta ikka nii hästi tajus Mia olemasolu, isegi kui Mia alles kõhus oli. Vahel küsis kõhu poole vaadates, et Mia, kas ma võin su kaelkirjakuga mängida? Lõpupoole manitses paaril korral, et Mia, tule juba välja! Ilmselt sellepärast ta nii elevil polnudki Miat haiglas esimest korda väljaspool kõhtu nähes – tema jaoks oli ju Mia ammu olemas.

Mingi aja jooksul panin tähele, et Mial on imemisvajadus täpselt samamoodi, nagu tervetel imikutel ja mõtlesin, et peaks proovima talle lutti anda. Kui Ivo vahepeal poes käis, siis tõi sealt ka ühe kõige tavalisema väikese NUKi luti. Mia küll ei suuda seda ise suus hoida, aga oi, millise naudinguga ta seda lutsutab. Ma poleks uskunudki 🙂 Arvasin varem, et sellised lapsed ei hooli üldse lutist ega oska seda tahtagi. Hiljem küsis ka lastearst, et kas oleme lutti ka pakkunud. Et muidu lutti väga ei soovitata ega pooldata, aga selliste laste puhul pidavat lutt väga õige valik olema. Näete, jälle mu instinkt ei petnud mind 🙂

Miale ei tehtud sünnitusmajas mingeid lisaproove ega läbivaatusi. Vahepeal käis keegi lastearst meile vaid ütlemas, et järgmisel päeval viiakse meid lastehaiglasse. Küsisime, kas võime sinna oma autoga minna, mispeale arst arvas, et miks mitte. Nemad annavad saatekirja ja võiks ju minna küll. Järgmisel päeval, kui minek oli, siis tuldi meile ütlema, et ei tohi ikka ise minna, tuleb kasutada haigla transporti. Aga miks selline nõue, me teada ei saanudki. Muide, see haigla transport polnud mingi erivõimaluste või –tehnikaga masin, nagu võiks haigla transpordist eeldada, vaid mingi täiesti tavaline vanemat sorti väikebuss, mille istmele Mia oma turvatooliga kinnitati ja mina istusin lihtsalt kõrval.

Enne sünnitusmajast lahkumist käisime veel sellesama lastearsti jutul, kes meid sünnitustoas oli vaatamas käinud. Tema kiitis meid kõiki väga ja ütles, et personal oli isegi hämmingus olnud ja oli meiega nii rahul olnud, et olime oma natuke teistmoodi lapse tulekuks nii hästi ette valmistunud, et nendel polnud meiega mitte mingit lisatööd ega muret. Mitte et me seda kõike kiituse väljateenimiseks oleks teinud, aga ikkagi nii hea oli kuulda sellist tagasisidet. Oleks saba olnud, siis oleks seda ka liputanud 😀

 

 

Lastehaiglasse!

Kuna lastehaiglas perepalateid ei ole (või midagi vist on, aga hirmkallid ja mõeldud neile, kes kuskilt kaugelt tulevad ja majutusvõimalust ei leia), siis Ivo meiega siin ööpäevaringselt olla ei saa. Saab ainult külas käia, aga ööseks peab ikka koju minema.

Kui sünnitusmaja transpordiga haiglasse saabusin, siis Mia viidi kohe palatisse ära ja mina jäin registratuuri ankeeti täitma ja oma andmeid täpsustama. Samal ajal jõudis Ivo ka kohale. Kui registratuuriga ühele poole saime, siis Ivo läks välja, et auto ringi parkida ja mulle kohver ära tuua. Mina suundusin siis otsima, kuhu mul edasi vaja minna. Mind võttis vastu üks naiserahvas, kes tutvustas end korruse perenaisena ja näitas mulle, kus mingid ruumid asuvad ja kuidas toitlustamine käib. Siis juhatas ta mind palatisse ja andis kätte paberi, mida peab jooksvalt täitma. Kõik pissimised, kakamised, söömise kellaajad ja kogused, kehatemperatuur ja kaalunumbrid tuleb jooksvalt kirja panna. Mõtlesin õudusega, kui tüütu see olema saab, aga tänaseks võin öelda, et see haiglaelu rutiin loksub nii ruttu paika, et seda möödaminnes kaalumist-mõõtmist ja kirjapanemist ei pane enam tähelegi.

Palat on kahene ühispalat – kahele lapsele ja nende emmedele. Kõik vajalik on palatis olemas – wc, dušširuum, beebikaal, suur mähkimisalus koos beebitarvikutega, rätikud, lapsele mähkmed ja riided, lapse puhastamise ja hooldamise vahendid, emmede ja laste voodid ja kummagi voodi juures tugitool külalise jaoks. Ainuke asi, mille üle ma mõttes natuke rahulolematu olin, oli see, et voodis oli kaks patja, mis olid suhteliselt väikesed. Selliste abil on last toita natuke keeruline. Istudes tahaks ikka selja taha tuge ja lapse alla tuge, ideaalis veel käe alla ka. Pisut hiljem selgus, et tegelikult ei olnudki probleemi. Küsimise peale toodi suur ja mugav selline kaarekujuline imetamispadi. Oh, kui hea see on! Ma isegi ise magan sellega siin nüüd öösiti, sest nii mugav on panna pea sinna keskele, üks haru seljale toeks ja teine haru omale kaissu võtta. Ma magan kodus ka, padi kaisus ja alati on probleem, et võõrastes kohtades jääb mulle patju lihtsalt väheks ja mul ei tule selle tõttu korralikult und.

Beebivoodi on siin aga täiesti tavaline puust voodi, millel emapoolse voodiga kõrvuti olev sein puudub. Seega ei ole sel mingit ühe otsa kõrgemale tõstmise võimalust. Pärast paari esimest korda, kui Mia siin olles sõi, hoidsin teda küll üle poole tunni püstises asendis, aga voodis pikali tuli ikka päris palju välja. Leidsin hea lahenduse – ohverdasin ühe oma patjadest ja panin selle titavoodi madratsi peapoolse otsa alla. Nüüd on Mial täitsa korraliku kaldega voodi, mis sobib hästi tema eripärast tulenevate vajadustega. Eks hiljem kodus saame samamoodi ta voodi ära sättida.

Pugesin kohe Mia kõrvale voodisse teki alla, aga tuli välja, et kiirustasin sellega liialt. Kohe tuli palatisse arst meid üle vaatama. Selline hästi ladusa suhtlemise ja muheda huumorisoonega meesarst on. Vaatas Miakese üle ja määras talle uuringute plaani. Haiglas ongi meil vaja olla mitte sellepärast, et Mial midagi viga oleks, vaid ainult seetõttu, et põhjalikud terviseuuringud on huule- ja suulaelõhedega laste puhul tavapäraseks rutiiniks. Sel ajal, kui arst Miaga tegeles, jõudis Ivo ka juba tagasi meie juurde ja uuris nende külastusaegade kohta – et kas tema võib ka väljaspool külastusaegasid meie juures olla. On ta ju siiski lapsevanem ja tahaks ka oma lapsega tehtavate protseduuridega kursis ja juures olla, mitte et lubatakse last vaatama alles õhtul, kui kõik spetsialistid on juba majast väljas. See luba muidugi anti, aga hiljem Ivo rääkis, et garderoobitädi oli vihjanud, et kas te ei tea, mis kellaajal on külastusajad? Kui Ivo mainis, et arsti luba on olemas, siis oli kõik korras ja rohkem probleeme sellega ei tekkinud.

 

 

Mis lastehaiglas tehakse?

Kuna saabusime lastehaiglasse reedel, siis enamus uuringuid jäid uude nädalasse. Reedel tehti ainult ultraheli Miale ja nädalavahetusel olime lihtsalt niisama – sõime-magasime-kaalusime-kraadisime ja muudkui kirjutasime numbreid sinna lehele.  Laupäeval proovisin Miale natuke rinda anda, sest ta sattus mulle kuidagi näoga vastu paljast kõhtu ja oi, kuidas need huulekesed hakkasid seal paaniliselt nibu otsima. Kuna olin just rinnad pumbaga tühjaks lüpsnud, siis kätte ta sealt midagi ei saanud, aga ma proovoson järgmisel päeval uuesti – kaalusin ta enne ära ja rinnad olid mul ka piima täis. Siis sai kätte 4 ml piima. See pole kaugeltki piisav kogus, sest sel päeval pidi iga tema toidukord olema juba vähemalt 40 ml. Vähemalt saab laps niimoodi natuke sellist lähedustunnet ka nautida.

Täna hommikul algas siis juba kella seitsmest trall pihta. Isegi Ivo polnud veel haiglasse jõudnud.

Kõigepealt tuli õde ütlema, et uriiniproovi on vaja. Selle jaoks kleebitakse lapse jalge vahele kotike, mis kogub uriini endasse, kui laps pissib. Paraku ei olegi see nii lihtne, kui esmapilgul kõlab ja tundub. Meil on neid kotikesi praeguseks ära raisatud vist umbes 6 tükki. Lihtsalt iga kord, kui laps kakab, tuleb panna uus kott, sest muidu ei ole uriiniproov puhas. Mia aga puuksutab iga natukese aja tagant ja iga puuksuga tuleb imepisike kogus kakat ka. Kui esimesed korrad käis õde uut kotti paigaldamas, siis nüüd anti meile peotäis kotte kätte ja öeldi, et vahetage nüüd ise. Mitu korda juba nähtud, kuidas seda tehakse, eks me saame hakkama 🙂

Järgmisena tuli teine õde teatades, et võtab lapse ja viib vereanalüüsi tegema. Hakkas juba ise voodist Miat ära võtma, aga ma ütlesin, et tulen ikka ise ka – ma ei tahtnud, et Mia peaks seda ebameeldivust üksi kannatama. Õnneks oli minu kaasaminek ka täiesti lubatud. Jeerum, kui kaua võetakse beebilt vereanalüüsi! Auguke tehti käelaba peale ja paigaldati vist midagi kanüülitaolist. Ma väga ei jälginud, sest noh… oma suurt vere- ja nõeltefoobiat olen ma juba maininud. Mul küll korralikku ajataju ei olnud, aga üle 5 minuti kindlasti koguti seda verd. Ma terve see aeg musitasin ja paitasin Miat ja rääkisin, et kõik on hästi. Ta ainult torkamise hetkel tegi korraks häält ja järgmisel hetkel juba tudus ja vaatas ilusaid unenägusid – lai naeratus oli näol igatahes. Ju tal oli nii hea olla, kui ma teda seal silitasin ja musitasin. Ei taha mõeldagi, et ta oleks pidanud sel ajal üksinda ja hirmul olema.

Kui palatisse tagasi läksime, siis külastas meid juba varsti see arst, kes meid reedel vastu võttis. Vaatas numbreid ja ütles, et väga tubli – kui nii edasi, siis suure tõenäosusega saame kolmapäeval koju, sest viimane arstiaeg, mis Miale määratud, on kolmapäeva hommikune silmaarst. Arstiga oli kaasas ka dr Sokk-Kaha – Mia kirurg, kelle juures me juba raseduse ajal korra käisime. Tema vaatas üle Mia suulõhed ja pani oma peas paika plaani, kuidas lõikus teoks saab. Veel leppisime kokku, et võtame uuesti ühendust, kui Mia on kuu aega vana, et siis umbes 1,5-kuuselt teda uuesti näitama minna. Ütles, et siis paneme paika ka operatsiooni kuupäeva, aga ma palusin, et äkki saaksime juba täna selle kokku leppida, sest Ivo töö juures seda nii tungivalt nõuti, et annaks teada ka suvise puhkuse kuupäevad. Tegelikult nõuti seda juba tükk aega tagasi, aga suure läbirääkimise tulemusel oldi nõus lapse sünnini ootama. Veel poolteist kuud aega paluda oleks praegu vist juba ilmselgelt liig olnud. Õnneks oli kirurg hästi mõistev ja leppisimegi kokku, et esimene operatsioon toimub juuli viimasel nädalal. Siis saab Ivo oma puhkuse ajal Martinit hoida ja meile pärast operatsiooni paremini toeks olla.

Veel käis meid vaatamas logopeed. Kindlasti mõni mõtleb, et milleks nii väikesele logopeed?! Tegelikult tegeleb logopeed ka paljude muude asjadega, kui ainult kõne korrigeerimine. Meil käis logopeed söömist vaatamas. Ka tema oli rahul, et olime toitmise suhtes korraliku eeltöö ära teinud. Kui nägi seda Medela lutti, siis mainis, et tegelikult sobivad tavaliselt kahepoolsete lõhedega lastele paremini hoopis NUKi lutid, aga ma ütlesin, et selle lutiga õnnestus kohe nii ideaalselt, et meil pole mõttesegi tulnud teist lutti ka proovida. Ta vaatas söömist ja oli nõus, et pole tõesti teist lutti vaja proovidagi. Küsis veel, et kas meil on selle Medela lutiga toitmise eripärad juba selged – et kuidas luti sisse piima saab ja et külje peal olevate triipude asukohta muutes saab lapse imemiskiirust reguleerida. Jah, neid asju me juba teadsime ja isegi ühte nippi veel, mida tema polnud veel täheldanud. Nendesamade triipude järgi saab mõõta ka piima jääki, mis pärast toitmist luti sisse jääb. See on vajalik selleks, et arvestada, kui palju laps sõi ja kui palju toitu jäi üle. Kui osa toitu on pudelis ja osa lutis, siis on natuke raskem ülevaade sellest, kui palju järgi jäi. Seesama logopeed jääb Miat jälgima seniks, kuni ta saab 2-aastaseks. Siis võtab meid üle teine logopeed.

Tänaseks pole rohkem protseduure määratud. Veel ootab meid ees kõrvaarst ja silmade kontroll. Muidu kontrollitakse sellistel lastel tihti ka südant, aga arst ei leidnud meie puhul selleks vajadust.  Arst mainis ka sotsiaaltöötaja juures käimist, et saaks arutada, kas lapsele puude määramine on vajalik või mitte. Mina mõtlesin kohe, et ei, minu lapsel pole ju sellist asja vaja, ta on ju terve laps, vajab ainult mõningast kirurgi poolt kohendamist, aga samas, lähme kuulame sotsiaaltöötaja ka ära ja siis otsustame.

Veel ootab meid ees geneetiku külastus, aga see tuleb hiljem, tavalise visiidi käigus, mitte enam haiglas olles. Peakski vist kõik olema. Seda infot on lihtsalt nii palju, et midagi võis praegu esimese hooga meelest ära minna.

 

 

 

Teate, tegelikult on Mia hästi armas ja ilus laps. Minu jaoks on ta kohe hästi-hästi armas ja ma muudkui vaataks ja imetleks teda. Ma raseduse ajal veel natuke kartsin, et äkki mul tekib teda vaadates kurbus ja haletsus peale, et miks ta küll selline on, aga see oli küll täiesti põhjendamatu hirm. No ega need lõhed ise tõesti ei ole ilusad, aga kõik ülejäänu ju on. Nende lõhede olemasolu ei tee tema silmi vähem väljendusrikkaks või neid väikeseid sõrmekesi ja varbakesi vähem armsateks. Ja tema ilusad pikad juuksed – nii hea on neid hellalt paitada. Ja mu süda lausa sulab, kui ma vaatan teda magamas ja ta läbi une naeratab – näeb häid ja ilusaid unenägusid… Oeh, mul tulevad juba seda kirjutadeski heldimuspisarad silma!

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

8 thoughts on “Mia esimesed elupäevad

  1. See puude määramine pole üldse jube, ega keegi teagi ju seda, kui ise ei ütle 🙂 Aga kasu on jube palju! Paljudes kohtades nt saab puudega laps tasuta käia ja lapse saatja soodushinnaga (või vastupidi) ja kuigi see võib tunduda tühiasi, siis lõpuks on rahaline võit ikka päris suur 🙂 Soovitan puude ikka ära määrata, liiga see kindlasti ei tee 🙂

  2. Jaa, Kristjani klassivennal on ema füüsilise puudega ja ta laps saab tasuta kino pileteid ja igast ürituste pileteid puuetega inimeste ühingu poolt.

  3. Jõudsin alles nüüd su blogini!Väga ilusasti kirjutatud.Mu vanaema ütles mulle, et kui beebid unes naeravad, siis nad mängivad inglitega 😊😍

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s