Mia sünni lugu

Siit tuleb nüüd üks üliäge lugu hästi kiirest ja peaaegu valutust sünnitusest!

Olime Martini ammu tuttu pannud ja veetsime Ivoga teineteise seltsis mõnusalt pika õhtu teleka ees.Vaatasime mitut sarja ja ühe filmi ära. Ma tegin filmi ajal omale maniküüri ja viskasin veel nalja, et peab ikka ilusaks tegema, sest mõtle, kui sünnitus hakkab, kuidas ma lähen siis koledate küüntega, ämmaemandad hakkavad ju naerma 😀 Nali naljaks, aga mingil hetkel otsustasime, et aitab küll, kell kisub paljuks juba ja peaks ka tuttu ära minema.

Läksime voodisse pikali ja kohe pärast seda kuulis Ivo väikest plõksu. Mina seda plõksu küll ei kuulnud, aga tundsin, kuidas sooja vett hakkas mu seest voolama.

Olime mõlemad hetkeks šokeeritud ja tardunud. Mõne sekundi pärast hakkasime kiiresti tegutsema. Ivo jooksis vannituppa mulle rätikut tooma, mina valisin ema numbri, et kutsuda ta Martinit hoidma. Ema pakkus unesegasena, et äkki kannatab hommikuni, et magab ära ja siis tuleb. Teadsin, et enamasti läheb pärast vete tulekut sünnituseni ikka mitmeid tunde aega. Tihti ei tule isegi valusid kohe, vaid alles mõne tunni jooksul. Ja pärast esimeste valude tulekut läheb tavaliselt veel mitu head tundi, kuniks pressid tulevad. Siiski ei julgenud ma riskida, pakkusin, et kui ta ei jaksa unisena sõita, siis äkki viime ise Martini tema juurde. Jumal tänatud, et ta sellega nõus ei olnud, vaid lubas ikka kohe sõitma hakata. Pärast vaatasin kõnelogist, et olin emale helistanud kell 1:40, mis saigi vete tuleku kellaajaks arvestatud, sest selle plõksu ja emale helistamise vahele jäid tõesti vaid loetud sekundid.

Kehal on vist selline kaitsereaktsioon, et enne sünnitustegevust tahavad sooled end ära tühjendada, sest just seda ma järgmisena tegin, kuigi enne polnud mingist hädast märkigi.

Edasi tekkis mul paanikahoog. Mulle meenusid kõik need sünnituse õudused, mida ma läbi pidin elama, kui Martin siia ilma tuli. Mu keha lihtsalt vappus ja värises hirmust ja ma ei suutnud selgelt mõeldagi. Üritasin end maha rahustada ja arvasin, et soe vann on rahunemiseks ja mõtete kogumiseks hea koht. Panin vee jooksma ja istusin vanni. Ivo oli kogu aeg mu kõrval, lohutas ja julgustas mind. Mõistus oli mul vist veel täitsa blokis, sest ma ütlesin Ivole, et ma pean oma jalad ära raseerima. Nagu kõige olulisem asi sünnitama minnes oleks siledad sääred, eks? 😀

Palusin, et Ivo teeks seniks emale voodi ära ja räägiks Martinile ka, mis toimub. Et kui ma valude käes juba oigama hakkan, siis Martin ei ehmuks. Martin on selle koha pealt nii õrnahingeline, et kui emmel on valus, siis Martin on paanikas. Näiteks ühel öösel, kui jalakrambi peale ärkasin ja oigasin, siis ärkas Martin karjudes ja ei rahunenud enne, kui kinnitasin talle mitmeid kordi, et minuga on kõik korras. Tegelikult olime Martinile ammu rääkinud, et kui Mia tuleb, siis tuleb emmel väga suur kõhuvalu ja tuleb haiglasse minna, et arstid aitaksid Mia kõhust välja.

Ivo jõudis vaid mõned sammud vannitoast välja astuda, kui mul tuli esimene valu. Ja kohe nii tugev, et võttis oigama. Ivo jooksis tagasi mu juurde ja oli mu kõrval, kuni valu sai otsa. Siis läks uuesti tegutsema. Ja üsna pea tuli uus tugev valu. Jalgade raseerimine jäi nüüd ilmselgelt katki, aga Ivole ütlesin, et mingu ikka tegutsegu, sest ega ta juuresolek valusid ära ei võta ja väiksemaks ei tee. Palusin vaid, et ta mu telefoni tooks, et saaksin valude vahesid mõõta.  Vannis olles muutus see üsna kohe täiesti võimatuks, sest valud läksid nii tugevaks, et pilt tahtis silme eest ära minna. Vedasin end vannist välja ja elutuppa, kuhu ma kohe ka kõveralt maha langesin sinnasamasse põrandale tekihunniku otsa, millega Ivo parajasti tegelenud oli. Ütlesin Ivole, et nüüd tuleb küll kiirabi kutsuda, sest mina siit enam tõusta ei suuda. Mul oli ka kahtlane tunne, et vist on juba pressid peal, aga ei julgenud seda veel kiirabile väita, sest ei uskunud ise ka, et pressid võivad alata kõigest veerand tundi pärast esimest valu. Ivole küll ütlesin, et päris jama on juba. Ja järgmine press tühjendas mu sooled! KUIGI ma olin seda JUST potil teinud. Tuleb välja, et mitte nii põhjalikult, nagu üks ürgne press seda teha suutis. Päris piinlik oli ka, aga ma tõesti ei oleks saanud seda kohe mitte kuidagi tagasi hoida. Ühel hetkel astus ema uksest sisse ja ütles, et jõudis koos kiirabiga, aga kiirabi tegelased  olid maja ette oma bussi juurde ootama jäänud. Ägisesin emale läbi pressi, et kutsu ruttu sisse, laps juba tuleb! Ema siis kutsus nad sisse, aga pärast rääkis, et need olidki oodanud ja eeldanud, et ma lähen omadel jalgadel nende autosse. Khm, sellisel juhul oleksime ju ise ka haiglasse saanud, või mis? Ema oli siis öelnud, et ei tule teil keegi sealt enam ise, pressitakse juba, mispeale olid nad manitsenud, et miks nii hilja peale siis tegutsemine jäeti. Ema oli öelnud neile, et pool tundi tagasi polnud veel aimugi, et sünnitus pihta hakkab.

Brigaadis olid kõik noored mehed ja mul oli päris piinlik täiesti alasti põrandal lamada, olles end sealsamas veel täis lasknud. Aga no mis teha, usun, et nad on hullematki näinud.

Kanderaami neil tuppa tulles kaasas polnud. Ilmselt taheti enne veenduda, et seda ikka vaja on, mitte et ma oma kangekaelsusest keeldun ise autosse minemast. Nähes, et asi on tõsine, anti range soovitus presside ajal hingeldada, mitte kaasa pressida, et laps enne haiglat välja ei tuleks. Kiirelt toodi kanderaam ja toimetati mind autosse. Ivo aitas neil kanderaami autosse tassida ja pärast seda tormas tuppa, et haarata kohver ja meile meie autoga järgi kihutada. Kuna kõik läks nii kiiresti, siis kohvris olid ainult varem valmispakitud asjad. Need, mille pidin hiljem juurde lisama, jäid maha. Ja kuna mind korjati üles põrandalt täiesti alasti, siis ei olnud mul ka riideid ega jalatseid! 😀 Õnneks elame me sünnitusmajast umbes 2 km kaugusel, mistõttu oli see tühiasi – Ivo sai pärast veel mitu korda kodus käia ja vajalikke asju järgi tuua.

Beebi tuligi nii kiirelt, et niipea, kui me haiglaustest sisse saime  ja ämmaemand vastu tuli, ma hüüdsin, et mul on pressid ja ma ei jaksa enam tagasi hoida. Ämmaemand vaatas mulle vaid korra peale ja ütles, et lapsuke ongi põhimõtteliselt väljas ja pressigu ma aga nii kõvasti kaasa, kui jaksan. Esimese pressiga tundsin kibedat valu tupes, mis tähendas seda, et pea oli peaaegu väljas. Üritasin pärast pressi lõppemist veel toore jõuga punnitada, et saaks peakese ikka välja ja sellest kibedast tundest lahti, aga ei olnud kasu midagi. Õnneks tuli juba loetud sekundite pärast uus press peale ja oligi meie Miake siia ilma saabunud – 3275 grammi raske ja 50 cm pikk. Ämmaemand tõstis ta mulle kohe kõhu peale ja Mia tegi esimest korda häält. Täpselt sel hetkel astus Ivo uksest sisse. Mul õnnepisarad voolasid… Ma ei suutnud uskuda, et see oligi kõik. Ma olin ju paaniliselt kartnud, sest teadsin, et sünnitus on üks väga hirmus valutamine, mis lihtsalt tuleb läbi teha, aga seal ma siis nüüd olin – meie armas Mia käte vahel ja ei mingit piinlemist!

Ivo sai ise nabanööri läbi lõigata ja tegelikult ei jäänudki mitte millestki ilma. Meile sattus hästi tore ämmaemand. Ta on nii sõbralik ja asjalik ja mõnusa huumorisoonega. Ta oli natuke kohmetu, et kuidas meile öelda, et Mial on selline defekt, aga kui saime aru, milleni ta jõuda tahab, siis sõbralikult mainisime, et sellest pole üldse lugu, sest me teame seda juba ammu ja võtame ise seda maru rahulikult. Ämmaemand ütles, et ta kahjuks ei oska rinna andmise ja toitmise koha pealt nõu anda. Aga ma ei oodanudki ausaltöeldes mingit nõu – juba ise pigistasin omale piimatäpid nibu otsa ja lasin Mial neid keelega maitsta. Rohkemaks ta kahjuks võimeline ei olnud.

Ämmaemand mainis, et nii kiire sünnituse puhul on tihti palju rebendeid, sest sünnitusteed ei jõua lihtsalt venida. Ta vaatas mind üle ja tõdes, et olin väga kergelt pääsenud. Mul oli vaid üks väike marrastus emakakaelal ja teine väikesel häbememokal. Ta ütles, et see olevat nii väike, et isegi verd ei tule, vaid on tõesti ainult kriimustus, aga ta paneks selle ühe pistega kinni, et pissimisel uriiniga kokkupuutel kipitama ei hakkaks. Ma natuke protesteerisin esialgu vastu, sest mul on nii suur nõelafoobia, et ma oleks olnud valmis kasvõi veel üks kord sünnitama, kui see oleks aidanud mul nõelatorgetest pääseda. Aga Ivo ka veenis ja julgustas mind, et küllap nii ikka parem on, mistõttu ma lõpuks nõusse jäin ja saigi see üks väike piste tehtud.

Sellest, mis ettevalmistusi ma tegin, et sünnitus kergelt kulgeks, kirjutasin ma eelmises postituses.

Tänaseks on Mia juba kolm päeva vana ja ta on nii nii tubli! Ma homme kirjutan pikemalt, mida me teinud oleme ja kuidas need kolm päeva on möödunud.

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

6 thoughts on “Mia sünni lugu

  1. Absoluutselt iga Su blogipostituse lõpus on mul klomp kurgus – nii nii liigutav lugu!
    Kusjuures minu teine sünnitus oli täpselt sama kiire nagu Sul, ainult mõnede üksikute erinevustega. Vete tulekust 40 minutit kulus sünnini. Ainult napilt jõudsin sünnituslauale heita kui juba laps väljas oli. See pole tegelikult üldse oluline, ma lihtsalt lugesin ühe ropsuga Su blogi läbi ja tahtsin öelda, et väga armas on lugeda teie lugu ja korra tekkis ka samastumise tunne. Kusjuures nõmmliivateed tarbisin ka selle raseduse lõpus hästi palju, nii et mine sa tea tõesti vanarahvast ja nende taimetarkust 😉 Aga mina, kes ma siiani olen arvanud, et suulae- või huulelõhe on lihtsalt kosmeetiline probleem…novot. Sain siin täna väga palju targemaks.
    Väikesele vaprale Miale üks suur pai. Tal on nii sügav pilk ja ta on selgelt õnnega koos, et just sellised vanemad endale valis – kui ilusad inimesed te olete!

  2. Kallis Mairika!

    Minu südamlikud õnnesoovid imelise Mia sünni puhul!

    Sattusin Sinu blogisse täna esimest korda.
    Ma ei ole veel palju lugeda saanud, aga juba mõne kümne minutiga olen leidnud neli sarnasust endaga.
    Minu tütre võttis samuti vastu Algi Rande, öösel kell 03.27.
    Paremat ämmaemandat ei oska soovida.

    Samal päeval kui tütar sündis, oli ka minul vaja häirenuppu kasutada, kui laps järsku hingata ei saanud. Kedagi ei tulnud ja olin juba valmis tütrega toast välja jooksma. Õnneks lõpetas beebi oksendamise ja sai ilusti hingama hakata. Ma täitsa nutsin ja värisesin, hoides pisikest kätel. Ma ei saanud aru, mis temaga just juhtunud oli. Samal päeval juhtus see õhtul uuesti, õnneks siis ei olnud ma üksi. Minu ämm teadis kohe, mis toimub ja kuidas tegutseda. Hiljem sain alles teada, et need on looteveed. Mitte keegi ei olnud hoiatanud, et midagi sellist võib juhtuda. Isegi lugenud polnud varem selle kohta. See oli nii hirmus kogemus. Beebi on vaid mõned tunnid vana ja sa oled temaga kahekesti ning järsku ei saa ta hingata..

    Täna on minu Christabel juba kuus kuud ja 12 päeva noor. 🙂

    Soovime Miale head, ta on imeilus ja nii eriline!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s