Me juba ootame

 

Oleme nüüd Mia tuleku ootamisega päris lõpusirgel. Kuigi 40 nädalat täitub 5. aprillil, siis õigeaegseks sünnituseks loetakse kõiki neid, mis jäävad 37.-42. nädala vahemikku.

Viimasel visiidil ütleski arst meile, et nüüd on see aeg käes, kus iga päev võib Mia tulema hakata. Ja see vahemik, mil ta iga päev potentsiaalselt tulla võib, kestab 5 nädalat! Paar päeva tagasi tehtud ultraheli näitas, et Mia võib kaaluda juba 3200 grammi. Eksimisvõimaluse vahemik oli üpris suur – +/-450 grammi, aga sellest hoolimata on mul suur hirm, et kui ta veel rohkem kui kuu aega mu kõhus kosuda saab, siis äkki ta kasvab ka üle nelja kilo suureks ja ma ei jaksa teda sünnitada, nagu Martiniga juhtus.

 

Isapuhkusest

Plaanisime, et Ivo võtab oma isapuhkuse siis, kui mina Miaga haiglast koju saan, sest muidu ei saagi ta uue ilmakodanikuga rahulikult kodus tutvuda. Algul, kui Ivo sellest tööl juttu tegi, siis öeldigi umbes, et vaatame seda asja ja katsume teistega ka arvestada. Ühesõnaga anti lootust, et see on ju kokkuleppe asi, et saaks ikka isapuhkusele siis, kui vaja. Kahjuks aga nüüd järsku nõuti, et puhkusele minemise aeg tuleb ette teada anda. Paraku on neil selleks seaduslik õigus ja mitte midagi sinna parata ei saa. Kuigi Ivo võtab pärast isapuhkust välja ka 2 nädalat põhipuhkust, võib ikkagi juhtuda, et ta peab enne tööle naasma, kui meie Miaga koju jõuame. Martini sünnitasin ma ju ka pea 2 nädalat pärast ennustatavat sünnikuupäeva. Kui Miaga läheb samamoodi, siis sünnituse ajaks on Ivol isapuhkus läbi. Kuna meil on juba ette teada, et Miaga tuleb mõnda aega pärast sündi lastehaiglas olla, siis juhul, kui see haiglas olemise aeg on umbes 2 nädalat, ongi Ivol meie kojusaamiseks ka põhipuhkus kodus ära raisatud. Raisatud just selles mõttes, et Martini hoidmiseks ei pidanudki Ivo puhkust võtma. Minu ema oleks saanud Martinit seni hoida ja suure tõenäosusega isegi oma lasteaeda teda vajadusel kaasa võtta.

Ma olen kohe nii õnnetu sellise asja pärast. Loodan, et Mia otsustab pisut enne tähtaega tulema hakata, et saaks ka issiga kasvõi mõne päevagi rahulikult kodustes oludes tutvuda, ilma, et peaks pikisilmi väsinud issi tööpäevade lõppu ootama.  Martini sünniga oli olukord enam-vähem sama – kui beebiga koju tulin, oli isapuhkus just lõppenud ja ma pidin suurema osa ajast tema eest üksi hoolitsema, mis oli just algul päris keeruline, sest oma raske sünnituse tõttu olin ma ise päris pikalt põhimõtteliselt voodisse aheldatud.

 

Et see sünnitus oleks kergem

Sellele, et sünnitus läheks sel korral ladusamalt, olen ma mõelnud juba päris raseduse algusest peale. Ema saatis mulle eelmisel suvel, kui titeuudised teatavaks tegime, ühe artikli lingi, mis rääkis vaarikalehtede kasulikkusest rasedatele. Vaarikalehtedest tehtud tee valmistab kogu raseduse jooksul naise keha ja emakat sünnituseks ette. Pärast selle artikli lugemist korjasin ma ema aia vaarikalehtedest tühjaks ja kuivatasin need ära. Seda teed olen kohe päris algusest saati joonud peaaegu iga päev – algul tass päevas ja nüüd lõpupoole rohkem. Kahetsen ainult, et ma kohe seda lehtede kogust portsjoniteks ei jaganud. Neid tundus algul tohutult palju olevat, isegi Ivo jõi minuga koos seda vaarikateed, aga nüüd hakkavad otsa saama ja pean hoolega arvet pidama, et ikka lõpuni jaguks.

Veel olen ma algusest peale trenni teinud. Sattusin lugema ka üht uurimustööd, mis rääkis just aeroobse trenni (kestvustrenni) kasulikkusest rasedatele. Ka on sellesama uurimuse järgi statistika näidanud, et neil, kes tegid raseduse jooksul regulaarselt trenni, oli mõnevõrra kergem ja kiirem sünnitus. Usun, et trenni tegemine on ka üks põhjuseid, miks mul pole mitte ühtegi füüsilist vaevust ega kaebust esinenud.

Kuigi jah, nüüd, päris lõpus on paaril korral olnud jalakrambid. Samas oli mul neid ka enne rasedaks jäämist aeg-ajalt, seega ma päris kindlalt ei saaks neid isegi raseduse süüks ajada. Ka on viimasel paaril päeval kätes-jalgades tursed olnud – vesi kogunes kudedesse. Aga ma arvan, et tean, mis neid põhjustas ja ma olen selles ise tegelikult süüdi. Nimelt hoiab keha nii süsivesikute kui soola tarbimisel rohkem vett kinni ja ma siin paar päeva patustasin toiduga ikka korralikult. Toitusin võileibadest ja sõin šokolaadi ja torti, õhtul sõin filmi kõrvale veel krõpsu ka. No täiskomplekt ikka. Ja tulemus ei andnud üldse kaua oodata – kui tavaliselt ma käin õhtuti ja öösiti hästi palju põit tühjendamas, siis seekord ei olnud kordagi pissihäda, mis tähendas, et keha jättis kõik joodud vedeliku kuhugi tallele. Ilmselt talletas osa sellest vedelikust siis mu jalgadesse ja kätesse 😀

Veel olen ma nüüd, tähtaja lähenedes hakanud jooma peterselliteed ja nõmmliivateed. Neid soovitas mulle üks tuttav, kes ka hiljuti sünnitas. Ta arvas, et tänu nendele oli tal sünnitus palju kergem, kui muidu oleks võinud olla. Neid teesid aga ei tohiks liiga varakult jooma hakata, vaid siis, kui sünnitustähtaeg juba käegakatsutav, sest need võivad mõnel rasedal enneaegset sünnitust põhjustada.

Kuna erinevaid ravimtaimi, mida ma nüüd üritan siin manustada, on palju, siis vaarikalehed ja nõmmliivatee ma teen kokku ühte kannu ja katsun selle kannutäie siis päeva jooksul tasapisi ära tarvitada. Petersellitee on minu jaoks küll üks kohutav asi. Olen netis kolades kohanud foorumites inimesi, kes kiidavad petersellitee mõnusat värsket maitset ja väidavad, et naudivad selle joomist, aga vot mina küll ei suuda. Ma teen ta veidi kangema, et siis silmi ja nina kinni hoides vajalik kogus peterselli poole klaasi tee näol omale sisse kallata. Pärast pean veel hinge kinni pidama, et öökima ei hakkaks. Aga mis teha – kasulik on ju! Petersellitee, muide, aitab samuti tursete vastu raseduse viimastel nädalatel. Ja seda on tunda ka – pärast selle tee ärajoomist tuleb mul alati mõne tunni jooksul korralikult vetsu vahet joosta, sest vedelik otsib väljapääsu.

Seesama tuttav soovitas veel kuningakepiõli kapsleid. Need oli heaks kiitnud ka tema ämmaemand. Enda omalt ma küsinud ei ole, aga tegin väikse uuringu neid googeldades ja tunduvad ka üsna kasulikud olevat, just keha sünnituseks ettevalmistamiseks ja sünnitusjärgseks taastumiseks. Kapsleid olen nüüd ka juba mõnda aega kasutanud.

Loodan väga, et sel korral läheb sünnitus tänu ettevalmistustele ladusamalt ja et vähemalt ma ise ei vaja nii pikka taastumist ja saaksin selle asemel hoopis võimalikult palju endast anda Mia heaolu tagamiseks.

 

Rinnapiimast ja imetamisnõustajast

Kuna huule- ja suulaelõhedega lastel on vahel ka tervis natuke põduram, kui tervetel lastel, siis ma olen seisukohal, et Mia peab kindlasti saama vähemalt esimestel elukuudel rinnapiima. Rinnapiimaga saab laps emalt antikehasid ja tugevama immuunsuse, mida ta võibolla iseseisvalt sama edukalt luua ei suudaks. Ja seda tahan ma Miale kindlasti võimaldada. Sellest, et rinnapiimaga toitmine sujuks, kirjutasin ma natuke juba eelnevalt ka.

Kui me Ivoga käisime ükspäev külas tuttaval, kellel on kaheaastane huule- ja suulaelõhega sündinud tüdrukutirts, siis ta rääkis meile enda kogemustest – sünnitusjärgsest haiglasolemisest, lapse toitmisest, rinnapiimast, operatsioonidest jms. Temal oli ämmaemand soovitanud juba enne sünnitust imetamisnõustajaga ühendust võtta, et rinnapiimaga toitmine läheks ladusalt. Mulle pole Pelgust keegi sellist soovitust andnud ja poleks ise ausaltöeldes kohe selle pealegi tulnud. Temale andis imetamisnõustaja soovituse hakata paar nädalat varem rindadest piima välja pumpama, et seda haigalsse kaasa võtta. Mulle endale tundus see soovitus algul uskumatu, sest mina olin kuulnud, et rindade stimuleerimine raseduse lõpus võib hoopis sünnituse esile kutsuda. Seega ma omapäi ei julgenud sellist asja ette võtta.

Uurisin Facebookis imetamisnõustamisega tegelevast grupist, et kas on mõni selline nõustaja ka, kes oleks pädev mulle sellise diagnoosiga lapse puhul nõu andma. Seal grupis on väga asjalikud inimesed – keegi ei hakanud oma arvamuste ega tõekspidamiste järgi mulle oma nõuandeid peale suruma, vaid soovitatigi väga head spetsialisti, Ülle Lemberit, kelle poole pöörduda. Enne Üllega kontakteerumist ma muidugi googeldasin teda ja tõdesin, et ilmselt on ta tõesti inimene, kes oskab sellistel puhkudel parimat nõu anda. Nimelt on ta ise pikalt töötanud ämmaemandana, imetamisnõustajana, rasedate jooga juhendajana ja ka imetamisnõustajate juhendajana. Ta oli üks esimesi, kes hakkas pärast nõukaaega Eestis sisse viima uuendusi sünnitamise ja selle järgsetes protseduurides – ei sundinud sünnitajaid selili ja hoolitses selle eest, et beebid saaksid pärast sündi ema juurde jääda, mis oli tol ajal uus ja võõras lähenemine. Nüüd on Üllel oma koolitusfirma, mis korraldab erinevaid kursusi, koolitusi, tunde ja nõustamisi värsketele ja tulevastele lapsevanematele.

Kui ma Üllele e-maili kirjutasin, siis küsisin muuhulgas ka seda, et kas tasub enne sünnitust piima koguma hakata. Tema kiitis selle heaks ja andis näpunäiteid, kuidas seda õigesti teha.

Nüüd ma olengi paar päeva juba piima välja pumbanud ja sügavkülma hoiule pannud. Kogused on küll väikesed, sest piimanäärmed hakkavad täisvõimsusel tööle ikkagi alles pärast sünnitust,  aga esimesteks toidukordadeks ja esimeseks paariks päevaks täiesti piisavad. Muide, pärast esimest pumpamist tekkisid mul kõhus valusad kokkutõmbed ja mulle meenus üle pika aja väga täpselt sünnitusvalu, mille ma olin vahepeal juba unustada suutnud. Need kokkutõmbed olid küll täpselt sellise iseloomuga, nagu Martinit sünnitades sünnitusvalu oli, aga seekord muidugi miljon korda nõrgemad. Kestis selline valutamine ikka tunde ja valude vahed olid ka juba küllalt regulaarsed, seega panin ma vaimu valmis, et võibki sünnituseks minna. Käisin kaks korda sooja duši all ligunemas, aga ikka valutas edasi. Lõpuks läksin magama ära ja hoiatasin enne veel Ivot, et olgu siis valmis, kui midagi peaks toimuma hakkama. Kui keset ööd ärkasin, et tualetti minna, siis valusid enam ei olnud. Ivo tõstis ka pead ja küsis, et kas kõik on hästi. Rahustasin ta maha, öeldes et täna ei hakka küll enam midagi toimuma, magagu aga südamerahuga edasi.

Järgnevad pumpamised on möödunud täiesti rahulikult ja ilma mingite kõrvalnähtudeta. Seega minu jaoks on see müüt nüüd murtud, et kui tahad sünnitama minna, siis stimuleeri aga nibusid ja varsti ongi minek.

 

Kiidan rinnapumpa

Nüüd on see koht, kus ma nii väga tahan kiita oma uut rinnapumpa. Martini ajast oli mul üks Eesti poest ostetud NUKi elektriline rinnapump alles, aga tellisin Aliexpressist teise pumba veel varuks. Katsetasin nüüd mõlemad ära ja ma ütlen ausalt – Hiinast tellitud 15-eurone pump on kümneid kordi parem, kui üle 100 euro maksev Eestist ostetud pump. Esiteks ehmus Martin selle hääle peale, mida NUKi pump tekitas (Ikka nüüd, kui ma proovisin, mitte beebina. Beebina oli tal vist suva, ei mäleta küll vähemalt, et see teda tollal häirinud oleks), teiseks, ma ise kiljatasin valust, kui see pump mind nibust tirima hakkas. Panin siis tööle selle Hiiina pumba ja minu üllatuseks polnud häält peaaegu kuuldagi. Töötab ta ka täitsa automaatselt, algul lühikeste kiirete ja õrnade tõmmetega, et piimanäärmeid tööle stimuleerida ja siis muudab ise kiirust ja tõmmete intensiivsust. See muutus käib hästi sujuvalt, nii, et ise ei märkagi ja mingit valu vähemalt mina selle pumbaga ei tunne. Seda Hiina pumpa saab kasutada mõlemal rinnal korraga, aga saab ka eraldi. Mina praegu kasutan eraldi pumpamist, sest piima on ju väga vähe ja nii saan ma keskenduda sellele, et masseerin ja silitan samal ajal rinda, et piim paremini väljapääsu leiaks.

Seda pumpa saab kasutada vooluvõrgust. Patareisid sinna sisse küll ei käi, aga mis minu jaoks on eriti mugav, on see, et vooluvõrku käib ta USB adapteriga ja seda USB liidest saan ma ühendada isegi oma telefoniga. Seega pole mingi probleem rinnapumpa kasutada isegi kasvõi kuskil metsas telkides (mitte et mul selline olukord tingimata ette peaks tulema). Ma olengi nüüd isegi kodus ainult telefoni toitel  seda pumpa kasutanud, sest telefon on niikuinii kogu aeg mu juures, aga seinapistikuni peab end diivanilt upitama ja juhe jääks ebamugavalt rippuma. Telefoni akut võtab üks 20-minutine pumpamine kõigest paar protsenti. Natukene vanema ja  vähem võimsama telefoniga katsetades läks akut umbes 10%. Aga ei midagi hullu, kodust eemal olles saab sellisel viisil kõik vajaliku ikkagi tehtud.

Ahjaa, selle pumba pudelid sobivad ideaalselt kokku nende erivajadustega Medela luttidega! Seega saab tulevikus pärast pumpamist pudeli lihtsalt pumba küljest lahti keerata, lutt peale ja sööma. Nii mugav!

Tegingi Aliexpressist juba uue tellimuse ära, et teine selline pump veel varuks oleks. Olles saanud midagi nii mugavat ära proovida, siis seda NUKi oma küll enam kasutada ei taha.

 

Mida ma kaasa võtan?

Kuna on käes aeg, mil iga hetk võib tekkida vajadus sünnitusmajja kiirustada, siis olen valmis pannud ka asjad, mida sinna kaasa tahan võtta. Nimekirja tegin juba ammu valmis ja olen aja jooksul tasapisi asju kohvrisse tõstnud. Jäänud on veel ainult sellised asjad, mida ei saa varem kohvrisse pakkida, nagu näiteks hambahari ja kosmeetika, mida ma igapäevaselt kasutan. Eks siis enne minekut võtan veel nimekirja ette ja viskan puuduolevad asjad juurde.

Nimekiri ise näeb siis selline välja:

Asjad, mis pakitud

  • Miale toitmisvahendid
  • Miale riided ja mähkmed
  • Niisked salfakad – igas olukorras puhastamiseks mugavad, kui kraanile kohe ligipääsu ei ole. Kasvõi laialiläinud meigi ärapühkimiseks.
  • Endale hommikumantel
  • Eest nööpidega pidžaama – sellega on kõige mugavam rinnapumpa kasutada, ilma, et peaks riiete all mingeid imetrikke tegema, et pumbaga nibule ligi pääseda. Ja lahti riietuda ka ei taha iga kord.
  • Imetamisrinnahoidja – Samuti hea lihtne pumbaga ligi pääseda, ilma, et peaks end liiga paljaks võtma.
  • Soojad pehmed sokid – pärast sünnitust asendamatud. Kui Martinit sünnitasin, siis hakkasid jalad niinii külmetama. Aga minul olid kaasas ainult tavalised puuvillased sokid 😦
  • Plätud – ei mingeid susse enam! Mu kogemused on näidanud, et haiglates on minusuguse külmalembelise inimese jaoks alati liiga palav. Eelmisel korral olid mul sussid kaasas ja lõpuks käisin sokkis ringi, sest sussid olid pärast igat käiku lihtsalt läbi higistatud.
  • Rinnapadjad – kaitsmaks rinnahoidjat lekkivate rindade puhul.
  • Hügieenisidemed – saab ka haiglast, aga parem, kui on oma varu kaasas. Päris ebamugav oleks avastada, et viimane haigla poolt antud side lekib ja uue järgi on vaja minna näiteks valveõe ruumi.
  • Aluspüksid (ühekordsed) – mugav, kui ära määrid, viskad minema. Ja jalast võtmiseks ei pea kummardama, vaid rebid lihtsalt külgedelt lõhki.
  • Bepanthen – arvatavasti ei lähe mul seda vaja, sest rinnad on pumpamisega selleks ajaks juba harjunud, aga iial ei või teada. Kuna ta mul juba olemas on, siis ei tee kaasavõtmine enam mingit tüli.
  • Beebitekk – kui Mia hakkab koju minema, siis saab turvahällis tekikese talle peale panna. Võib-olla saab haiglas ka oma tekiga siis tududa.
  • Hügieeniline huulepulk – sünnitamisel kuivavad huuled VÄGA ära ja ilma huulepulgata oleks huuled ilmselt veritsemiseni lõhki
  • Lahtitõmmatava korgiga veepudel – sünnitusel asendamatu jällegi. Nagu ma Martinit sünnitades olin lõpupoole enamasti sellises poolteadvuseta olekus, siis niimoodi oleks päris raske tavalisest veepudelist lonksu võtta.

Minekul lisan juurde

  • Rasedakaart
  • Süüa-juua – sünnitusel võib vahepeal mõni lonks magusat mahla olla hea jõuvarude taastaja ja pärast sünnitust, oleneb, kui pikalt ja raskelt asi käis, on tõenäoliselt kõht tühi. Ja parem las olla oma snäkid kaasas, kui näiteks keset ööd avastada, et hommikusöögini on aega 7 tundi, aga nälg tahab juba silmanägemist ära võtta.
  • Meigiasjad
  • Mobiili laadija
  • Rahakott
  • Hambahari, pasta
  • Arvuti ja juhe – ilmselt saaks asjad ka telefoni teel ära ajada, aga kuna ei tea, kui pikalt haiglas peab olema, on hea, kui näiteks kasvõi blogi täiendamise jaoks oleks arvuti ka kaasas.
  • Rinnapump – haiglates on olemas, aga kui arvestada seda kiidulaulu, mis ma eespool oma rinnapumba kohta kirjutasin, siis ma pole päris kindel, kas haigla omad on sama mugavad ja sobivad sama hästi. Parem igaks-juhuks enda oma kaasa võtta.

Selga üritan juba minnes panna sellised riided, millega kannatab ka mitterasedana haiglast koju tagasi tulla. Kui Martinit sünnitamas käisin, siis võtsin ilmselgelt liiga palju riideid endale kaasa. Ei tea, mis ma mõtlesin. Et kannan haiglas olles iga päev erinevat outfiti või? 😀 Tegelikkuses olin enamus ajast voodis haigla öösärgiga ja kui kuskile palatist välja oli vaja minna, siis heal juhul tõmbasin hommikumantli peale, kui sedagi.

 

Ma peaks vist tihedamini kirjutama, muidu lähevad mu postitused nii pikaks, et keegi ei viitsi neid lõpunigi lugeda 😀 Mõni äkki ikka viitsis 😉

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

One thought on “Me juba ootame

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s