Kohtumine kirurgiga

 

Eile käisime Mustamäe haiglas tutvumas Dr Airi Sokk-Kahaga – kirurgiga, kes tegeleb Miaga umbes järgmised 6 aastat.

Pärast seda vajab laps vaid hambumuse korrigeerimist ja visiite logopeedi juurde.  Ja võib-olla kunagi tulevikus mõnd korrigeerivat iluoppi (kirjutan sellest järgnevas tekstis ka natukene).

See kohtumine jättis nii hea tunde. Saime vastused enamusele neist küsimustest, mille kohta Internetist polnud infot leidnud ja mis olid pisut kriipima jäänud.

Suhtlus temaga oli nii pingevaba ja sujus kuidagi loomulikult, nagu räägiks vana tuttavaga juttu. Tõesti hästi meeldiv inimene. Ta näitas pilte enda senistest hoolealustest, tehtud töödest, kirjeldas, kuidas ja mida operatsioonidel tehakse ja rääkis, kuidas teistel lastel läinud on.

Saime teada, et kahepoolne huule- ja suulaelõhe pole tingimata hullem kui ühepoolne. Näiteks pidavat operatsiooni tulemus ilusam välja nägema, sest see jääb sümmeetriline ja ei jää tavaliselt viltu kiskuma. Pildid tulemustest olid nii ilusad – mõne puhul polnud arugi saada, et lapsel oleks kunagi huulelõhe olnud. Näiteks ühepoolse lõhe opereerimise tagajärjel võib hiljem üks ninapool ära vajuda (mida tulevikus korrigeeriva operatsiooniga kohendada saab), aga kahepoolse lõhe puhul pidi selline juhus pigem harv olema. Kahepoolse lõhe puhul pidi aga nina jääma pisut lame, sest suu ja nina vahelist kudet on vähe ja see tõmbab ninaotsa õige pisut allapoole. Mõnel pildil, mida arst meile näitas, oli seda natuke märgata, aga oli ka selliseid, kus ei olnud isegi hoolikalt uurides midagi aru saada. Kui midagi sellist jääb häirima, siis seda korrigeeritakse tema sõnul alles siis, kui laps on umbes 17-aastane.

Samas pidi kahepoolne huule- ja suulaelõhe olema suhteliselt haruldane. Tema kaheksa töötatud aasta jooksul oli tal olnud 6-7 sellist juhtumit.

Julgustav oli see, et arst rääkis, et tema hoolealustest on enamus lapsi peale esimest operatsiooni (mis tehakse umbes 3-kuuselt) iseseisvalt süüa suutnud, mõni on tänu imetamisnõustajate abile isegi rinda hakanud saama. Kaheksa aasta jooksul oli tal olnud vaid kaks last, kes vajasid pärast esimest operatsiooni endiselt sondi abi.

Veel uurisime operatsioonijärgse taastumise ja võimalike tüsistuste kohta. Tavaliselt saavad lapsed kohe pärast operatsiooni ise süüa ja juba paari päeva pärast võib koju minna. Lapsed on rahutud vaid esimesel ööl, pärast seda pidavat juba kergemaks minema. Mõne aja pärast (ma nüüd ei mäleta, kas see oli nädal või kaks) tuleb minna vaid niite eemaldama. Pisut raskemini pidavat lapsed taastuma järgmistest operatsioonidest, sest on suuremad, ümbritsevast teadlikumad ja elavad neid asju juba sellepärast raskemini üle.

Ma ise küll ei muretse – laste rahutuse ja nutuga on hädas ka täiesti tervete laste vanemad ja kui see kestab vaid üks-kaks päeva, siis see polegi nii hull. See-eest saab laps täisväärtuslikuma elu, mis kohe kindlasti kaalub üles selle paar päeva ebamugavust.

Me varem kartsime, et operatsioonidega kaasnevad pikad haiglasolemised ja taastumised. Muretsesime, et mis saab Ivo tööst, kui mina olen Miaga haiglas ja Ivo peaks siis üksi Martini eest hoolitsema (tema töö ja lasteaia ajad ei klapi kohe mitte kuidagi), aga selle koha pealt on nüüd süda palju kergem kohe – need 3 päeva saab igal juhul töölt vabaks organiseerida, eriti, kui operatsioonide ajad on pikemalt ette teada.

Mia sünnib meil aprilli algul, seega saab ta kolmekuuseks juulikuu esimestel päevadel. Paraku on aga arst ise sel ajal puhkusel. Pidavat puhkama kuu aega umbes Jaanipäevast alates. Eks näis, kas saame enne tema puhkust opil ära käia või läheme juuli lõpus. Kaldub pigem vist sinna juuli lõpu poole.

Kuna Martin on lasteaialaps, siis arst hoiatas, et mõnda aega enne kokkulepitud operatsiooni peaks teda ka kodus hoidma, et lasteaiast ükski nakkushaigus meile koju ei pääseks – Mia peab operatsiooni ajaks olema terve kui purikas, muidu lükkub lihtsalt edasi.

 Küsisin ka selle kohta, et kas ja kuidas lapsed lasteaias hakkama on saanud. Ütles, et sellega võib täitsa mureta olla, saavad ilusti hakkama ja ei erine kuidagi teistest lastest. Ainuke asi, mis pisut raskusi võib tuua, on see, et esimesel aastal haigestuvad lapsed kergesti ja tihti. Samas juhtub seda ju kõigi lastega. Näiteks Martin oli esimesel  sõime-aastal peaaegu igal kuul korra haige.

Edasi jäämegi ootama juba Mia sündi. Kuna ma sünnitan Pelgulinna sünnitusmajas, siis viiakse meid niipea, kui võimalik, üle Tallinna lastehaiglasseja dr Sokk-Kaha teavitatakse meie sealviibimisest. Seega tuleb ta meid ise üle vaatama juba esimestel päevadel pärast Mia sündi. Muul juhul oleksime pidanud ise talle teada andma, et laps on sündinud ja edaspidised kohtumised kokku leppima.

Praegusel ajal oleme mõelnud, et küll meil on ikka vedanud, et me elame Tallinnas. Paljud tema patsiendid käivad kohal üle Eesti – ka näiteks saartelt või Ida-Virumaalt. Eks seda käimist saab tulevikus ikka omajagu olema, aga me võtame seda juba täitsa rahulikult. Vaevalt seal midagi ületamatut või piinarikast on.

Kuna mu kõrval on selline mees, nagu Ivo seda on, siis ma olen kindel, et meil sujub kõik suurepäraselt. Ta on lihtsalt nii arukas, tugev, toetav, mõistlik ja kahe jalaga maa peal, et isegi kui ma peaks korraks muremõtteid mõtlema, siis piisab, kui tuletan endale meelde, et ma ei ole oma muredes üksi, vaid mu kõrval on just selline imeline inimene.

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s