Õnn ja õnnetus

 

Me saame lapse!

 

 

Võrreldes ajaga, kui Martinit ootasin, on mu praegune lapseootus imelihtsalt möödunud. Mind ei piina jalakrambid, kõhu- või seljavalud või üldse mingid ebamäärased valud, põieprobleemid, unetus… Võibolla oli midagi veel. Need kõik olid eelmisel korral mu igapäevased vaevused juba kuskil 17. nädalast. Seekord piirduvad minu enda füüsilised vaevused vaid suureneva ja kohmakaks tegeva kõhuga. Lapsuke oli meil väga väga oodatud ja ma värisesin õnnest, kui tol hommikul positiivse rasedustestiga tualetist tagasi voodisse Ivo kaissu pugesin. Ma ei suutnud isegi rääkida, vaid ütlesin: “vaata!”. Ivo oli samuti väga-väga õnnelik, kuigi ta suutis end minust paremini vaos hoida.

Raseduse algus möödus väga kenasti. Enesetunne ei andnud kuidagi tunda, et midagi oleks teistmoodi. Ainult ühel päeval oli väga halb olma, aga see võis olla ka millest iganes. Esimesed analüüsid ja kontrollid möödusid kenasti, nii minu kui lapse tervis oli viimase peal. Kõik sujus ja meie ootasime pikisilmi esimesi tuntavaid liigutusi, mis tulidki meie rõõmuks õige varakult. Kiitsin teda, et nii tubli ja tugev laps. Ivo silitas ja rääkis igal õhtul lapsega läbi kõhu ja kuulas, kuidas laps tasakesi kõhus lootevees sulistas.

Me Ivoga mõlemad sisimas lootsime, et saame seekord tütre ja mu sisetunne ütles, et nii see ka läheb. Kaine mõistus üritas muidugi sisetunnet vaigistada ja loogika nõudis, et teadvustaksin endale ikka, et mingit sisetunnet pole olemas. Aga siiski ostsin ma mingi tungi ajel ühel ilusal päeval lapsele valmis punased tennised ja ühe roosa pluusi. Nende asjadega koju jõudes mu ratsionaalne mõtlemine noomis mind, et noo, mis sa nende asjadega peale hakkad, kui poiss sünnib?!


Ja ongi tütar!

Saabus aeg, mil oli kantud pisut üle poole rasedusest ja oli aeg looteanatoomiaks. Kes pole sellega kokku puutunud, siis lühidalt selgitades on see protseduur, mil ultraheli abil uurtakse põhjalikult lapse välist arengut ja organeid ja kontrollitakse, kas need on seni õigesti arenenud ja vastavad loote vanusele. Võtsime uuringule Martini ka kaasa, et ta näeks, milline see emme kõhus elav tita on, kellest kodus juba nii palju räägitakse. Kahjuks selgus üsna ruttu, et see oli suur viga, sest Martin ei saanud sellest kirjust pildist hästi sotti ja teda huvitasid ümberringi absoluutselt kõik muud asjad, mida oli tarvis ka valjuhäälselt kommenteerida. Üsna varsti pidigi Ivo temaga koridori jalutama ja jutustama minema, et see jutuvada arsti tööd ei hakkaks häirima.

Sain esimesena teada, et mu sisetunne ei valetanudki – minu sees on kasvamas üks väike tüdruk! Isegi üks väike õnnepisar kogunes silmanurka. Mul oli kahju, et Ivo sel hetkel mu kõrval ei saanud olla. Olin elevil, et saaks talle juba uudist hõisata.


Kas midagi on halvasti?

Siis aga muutus arsti nägu tõsisemaks ja kulm vajus aina rohkem kortsu. Ta ütles õele, et palun kutsuge mõni teine arst siia, mul on lisaarvamust vaja. Minugi mure oli juba hiigelsuureks kasvanud ja uurisin, et mis lahti on. Arst vastas, et pole vaja muretseda, sest teise arsti arvamuse küsimist tuleb tihti ette ja et talle paistab, justkui oleks üks südame pool pisut suurem, kui peaks, aga see võib nii paista ka lapse asendi tõttu. Tuligi teine arst, kes kiiresti kinnitas, et tema ei näe, et midagi oleks valesti. Ütleski, et selline pilt on asendist tingitud.

Kõik oli muidu korras, areng vastas loote vanusele, aga kindluse mõttes paluti meid nädala pärast uuele ultrahelile. Korraks mainiti veel, et ka lapse nägu polnud näha, kuna käed olid risti ees.

Rõõmustasime Ivoga, et saame tütre, aga see murepilv tema tervise pärast ei andnud täielikku rahu. Tegelikult läksid muremõtted üsna ruttu meelest, sest teine arst oli ju kõhklemata kinnitanud, et südamega on ikka kõik korras.

Hakkasime hoopis tütrekesele nime valima. Suurt valida ei jõudnudki, sest Ivo pakkus algul mingit pikka ja kohmakat liitnime, mis oleks Karl-Martiniga kuidagi kokku sobinud, aga ma vastasin: “Eiii, võiks ikka midagi lihtsat ja keelesõbralikku olla, umbes nagu Mia või midagi sellist!” Ja Ivo siis ütles, et olgu, siis jääb Mia. Ja mida rohkem me seda nime kaalusime, seda rohkem ta meile mõlemale meeldima hakkas. Sellest ajast peale nimetamegi teda temast rääkides ainult Miaks, mitte titaks või kõhutitaks või kelleks iganes.

 

Nädala pärast, kui uuesti ultrahelisse läksime, olid kõik muremõtted hajunud ja tuju oli hea. Seekord me Martinit kaasa ei võtnud, et Ivo saaks ka kenasti kogu protseduuri ajal meiega olla. Esimese asjana hakkas arst kohe südant uurima ja mingi lapse liigutamise peale pobises mokaotsast “Tubli tüdruk!” ja siis kohe kõvema häälega, “Oih! Kas te juba teadsite lapse sugu?” Õnneks me teadsime, aga on arusaadav, et kui mõni paar tahab, et sugu jääks kuni sünnituseni saladuseks, siis selline mokaotsast kogemata saladuse väljapoetamine võib meele mõruks teha küll.


Aga kõik ei olegi korras

Südamega oli igatahes kõik korras. Kuna käed olid endiselt ees, siis arst nägi mõningast vaeva, et nende tagant nägu nähtavale tuua. Mingil hetkel märkasin ka selle arsti ilme tõsinemist. Küsisin kohe, et kas miskit on pahasti. Ta vastas, et temale tundub, justkui lapsel oleks huulelõhe ja palus kohe õel endale teine arst appi seda kinnitama kutsuda. Kuigi mu maailm jäi hetkeks seisma, olin kindel, et nüüd tuleb teine arst ja ütleb, et ei ole siin midagi, kõik on kõige paremas korras.

Teine arst tuli, hakkas uurima ja iga sekundiga läks temagi nägu aina tõsisemaks ja ta noogutas väga aeglaselt ja karmilt, samal ajal aparaadiga endiselt mööda kõhtu libistades. Ja siis vajus mu maailm iga järgneva sõnaga aina rohkem kokku… “Jah, siin on huulelõhe. Kahepoolne. Lõhed läbivad igemekaart. Ja vist suulage ka.” Ja siis, justkui meid poleks enam ruumis, hakkasid kaks arsti arutama: “Veel jõuab. 22 nädalat täitub ülehomme.” Ma teadsin väga hästi, mida see 22. nädala verstapost tähistab – seadus lubab meditsiinilistel näidustustel ja arstide nõukogu otsusel aborti teha hiljemalt selle hetkeni, kui täitub 22 nädalat. Seda tunnet, mida ma tol hetkel tundsin, on raske sõnadesse panna. Ma nutsin valju häälega, olin peaaegu krampides, klammerdusin lihtsalt Ivo külge ja vappusin.

Mõne jaoks võib veel sündimata laps olla kuidagi vähem tähtis, kui see, keda sa juba kätel oled kandnud, aga mitte meile. Me tõesti armastasime teda kohe päris algusest, juba sellest hetkest saati, kui nägime rasedustestil kahte triipu, kogu südamest, hoolimata sellest, et polnud teda veel kallistada ega talle silma vaadata saanud.


Looteveeanalüüs

Siis läks kiireks. Oli tarvis võtta looteveeanalüüs, sest see pidi ära näitama, kas need lõhed on mingi kromosoomihaiguse sümptom või on eraldiseisev arengu kõrvalekalle. Sellised kromosoomihaigused (nt. downi ja edwardsi sündroomid) on väga tõsised kõrvalekalded, mille puhul oleks abort olnud igati ainuõige valik. Pidin andma allkirja lootevee võtmiseks ja kohe alustatigi protseduuri. Mul on muidu isegi verevõtmise ees suur foobia, lausa nii suur, et ma tihti kukun kokku juba enne verevõtmist, seega oli see protseduur minu jaoks õudsamast õudsam, sest ilma mingi tuimestuseta torgatakse pikk nõel otse läbi kõhu kõikide kudede, sinnani, kus on lootevesi. Kuna ma šokist juba nagunii vappusin, siis sellise protseduuri ootel olemine ei teinud mu ensetunnet sugugi paremaks. Ivol kästi minna ruumi teise otsa. Põhjuseks, et pole vaja, et kõrvalised isikud minestama hakkaks. Mu keha oli hirmust ja šokist krampides ja protseduuri polnud võimalik alustada, seega Ivo tuli ikkagi mu juurde, hoidis mu käsi ja aina suudles mind laubale. Tänu sellele suutsin oma keha rahunema sundida ja saime protseduuri tehtud. Ilma Ivota olekski vist tegemata jäänud. Aga peab mainima, et see oli üks ilmatuma vastik tunne. See aeg, kui lootevett süstlasse tõmmati, tundus terve igavik. Ja see oli valus. Emakas kiskus ümber nõela krampi ja see tegi torget veel valusamaks.

Pärast seda torgiti mind veel. Kuna mul on negatiivne veregrupp, siis tehti ka reesuskonflikti ennetamiseks süst. Vastasel korral võivad lapse ja ema verelibled üksteist hävitama hakata. Sama süsti sain ka pärast Martini sündi.


Tulemuste ootel

Uus visiidiaeg määrati ülejärgmiseks päevaks. Siis oleks olnud ka viimane võimalik aeg abordiks. Kui tavaliselt saab looteveeuuringu vastused kätte kolme nädalaga, siis meile lubati erandkorras nii kiiresti kui võimalik, suure tõenäosusega järgmiseks päevaks, tulemused teada anda. Kuna Ivo pidi järgmisel päeval tööl olema, siis palusin, et mulle helistataks järgmisel päeval ainult juhul, kui testiga on kõik korras. Aga kui pole, siis ei helistataks, sest ei teadnud, kuidas ma ilma Ivo toeta oleks üksi selle uudisega toime tulnud.

Pärast muidugi tõdesin, et oli suur viga paluda MITTE helistada. Mis siis, kui testi vastuseid lihtsalt ei saa nii ruttu ja mulle ei helistata selle tõttu? Ja mina pean arvama, et ei tahetud halba uudist edastada. Töölt sain haiguslehe, sest pärast looteveeanalüüsi võtmist ei tohtinud end füüsiliselt koormata. Tegelikult poleks ma juba oma vaimse seisundi tõttu suutnud grammigi tööd teha.

Terve selle ja pool järgnevast päevast ma lihtsalt nutsin, sest Mia mu kõhus liigutas ja ma aina hirmuga mõtlesin, kas need võivad äkki olla viimased liigutused, mida see lapsuke oma elus teeb.

Kui Ivo oli järgmisel päeval tööl ja Martin lasteaias, siis ma ei suutnud kuidagi kodus olla. Tegin oma kõhukesest telefoniga mälestuseks mõne pildi, teades, et need võivad olla viimased. Siis läksin autoga sihitult ringi sõitma. Panin telefoni endale sülle, et ma kindlasti kuuleks, kui see heliseb ja väriseb, et mitte haigla kõnet maha magada. Iga hetkega läks lootus, et mulle helistatakse, aina väiksemaks, kuni ühel hetkel telefoni ekraani vaadates märkasin, et mul oli vastamata kõne! Ma olin olnud nii kaugel oma mõteterännakus, et polnud kuulnud ega tundnud, kui telefon mu süles helises. Tagasi helistades sain haiglast teada häid uudiseid (kromosoomihaigusi ei avastatud) ja mu meeleheitepisarad muutusid õnnepisarateks – me ei jäägi oma Miakesest ilma!

Tegelikult kontrollitakse looteveeanalüüsiga ainult nelja enimlevinud kromosoomihaigust. Kui neid ei leita, jääb endiselt alles tõenäosus, et on mõni haruldasem haigus. Siiski oli rõõm ääretult suur, sest kui midagi nendest oleks avastatud, oleksime oma lapsest ilma jäänud. Mul läks selle peale lausa kõht tühjaks kohe. Ei suutnud meenutadagi, millal ma viimati söönud olin.


Mis on huule- ja suulaelõhe? Kuidas seda ravitakse?

Kui see ülejärgmise päeva visiit kätte jõudis, oli meie jaoks kokku kutsutud terve trobikond erinevaid arste. Küsiti, kuidas me end tunneme. Ütlesime, et meie jaoks on kõige hullem möödas – meie lapsuke jääb ju elama, sest midagi hullemat ei avastatud. Millegipärast tundus, et kuni tolle hetkeni olid kõik ruumisolevad arstid hinge kinni hoidnud ja julgesid nüüd kergendunult ohata. Neist mitme näole ilmus naeratus. Pani mõtlema, et kas siis enamus vanemaid meie olukorras oleks esmalt hakanud uurima abordivõimalusi ja arstid olid seal selleks, et meile selgitada, et ka sellisel lapsel on õigus elada?

Siis uuriti, mida me suulaelõhede kohta juba teame. Kuna me olime kõik need eelnevad kaks päeva Internetis tuhninud, et kõikvõimalikud infokillukesed selle kohta üles leida, olime selleks hetkeks juba üpris teadlikud, mida need endast kujutavad. Suurt midagi ei osanudki arstide käest lisaks küsida.

 

Huule-ja suulaelõhede konkreetset tekkepõhjust polegi suudetud veel välja selgitada. Mõnel juhul on need tingitud pärilikkusest, aga paljudel juhtudel mitte. Välja kujunevad need defektid kuskil 7-12. rasedusnädalal. Kõigi huule ja/või suulaelõhede erinevate vormide esinemissagedus on umbes ühel lapsel seitsmesajast.

 

Kummaline – ma olin sellest seisundist kuulnud, aga polnud üldse mõelnud, mida see täpsemalt tähendab. Ma olin millegipärast arvanud, et kohe pärast sünnitust viiakse laps opile ja õmmeldakse kinni ja et tihti jääb sellest inetu arm – kõver huul ja viltune nina.

Tegelikult pole see sugugi nii lihtne – sellise lapse ravi kestab tihti kuni täisealiseks saamiseni välja. Pärast lapse sündi suunatakse kohe lastehaiglasse, kus hakatakse toitmist harjutama. Kui muud meetodid ei õnnestu, siis paigaldatakse toitmiseks sond. Umbes 3-kuuselt tehakse esimene operatsioon, millega õmmeldakse kokku ülahuul. Ülejäänud operatsioonid otsustatakse koos kirurgiga jooksvalt, arvestades lapse tervist ja arengut. Mõnda operatsiooni tehakse mitmes osas – kas vajab mõni arm arm korrigeerimist või ei ole üks operatsioon piisav.

Kuna meie Mial puudub jupiti ka ülemine igemekaar, siis vajab ta luusiirdamist. Luutükike võetakse lapse enda puusast ja seda tehakse enamasti alles siis, kui laps juba koolis käib. Edaspidi vajab laps hambumuse korrigeerimiseks hambaproteese ja breketeid. Laps vajab suure tõenäosusega rääkima hakkamisel logopeedi abi. Sellistel lastel esineb tihti kõrvapõletikke ja kõrvakuulmise halvenemist.


Kust leida infot?

Tegelikult on nende huule- ja suulaelõhede kohta infot kuidagi vähe leida, eriti teiste kogemusi näiteks operatsioonide kohta – kuidas õnnestus, kui kaua pidi haiglas olema, millised tagasilöögid on kimbutanud ja palju muud. Eestis on tegutsemas huule- ja suulaelõhedega laste vanemate ühendus Naerulinnud, kellel on oma Facebooki leht ja meililist. Facebooki leht on suhteliselt tühjavõitu ja sellel ei toimu erilist vanematevahelist suhtlust. Liitusin ka meililistiga ja olen natuke saanud sealt lugeda teiste lapsevanemate kogemusi, aga samuti jupiti ja ainult konkreetsete küsimuste vastuseid.

Sellepärast mõtlesin ise siia meie teekonna natuke põhjalikumalt kirja panna. Kui kasvõi üksainuski tulevane lapsevanem saab meie kogemusi lugedes killukese hingerahu ja natuke teadmisi, siis on mu kirjutamine juba oma eesmärgi täitnud.

 

Kahepoolse huule- ja suulaelõhe kohta eraldi infot on veel vähem, peaaegu üldse mitte, seega ma ei ole veel täpselt aru saanud, kas see seisund on kuidagi mingist aspektist hullem kui ühepoolne, või mitte. Küll leidsin ühest imetamisnõustajatele mõeldud juhendist, et ühepoolsete lõhedega beebi on tihti võimalik lutist, mõnikord isegi rinnast, sööma saada, aga kahepoolsetega on see peaaegu et võimatu. Rinda ei saa sellised lapsed imeda sellepärast, et nad ei saa suus tekitada vaakumit – suulagi, mis eraldab suu- ja ninaõõnt, puudub. Meie plaanime igal juhul hakata last rinnapiimaga toitma, isegi kui seda peab läbi vooliku otse söögitorusse suunama. Oleme selle tarbeks endale koju juba mitu rinnapumpagi varunud.

 

 

Inimeste reaktsioonid

Ivo ise ütles juba päris alguses, et kui selline lapsuke pidi siia ilma tulema, siis meie näol valiti talle kõrgemalt poolt lihtsalt parimad võimalikud vanemad.

Esimene, kellele asjast rääkisime, oli muidugi Martin. Temale selgitasime kohe esimesel päeval asja nii, et Mia on natuke katki, aga ei tea veel, kui palju. Et võibolla juhtub, et ta on nii katki, et ta ei saagi suuremaks ja tugevamaks kasvada ja arstid peavad ta emme kõhust välja võtma. Kuna olime varasemalt müramiste ja mängimiste käigus mõnikord Martinile öelnud, et emme kõhu peal ei tohi hüpata ja mürada, sest tita võib muidu katki minna, siis ta esialgu ehmus ja küsis, kas tema tegi Mia katki. Kinnitasime talle, et tema ei ole kuidagi selles süüdi. Siis ta arvas, et kuna arstid olid nõela läbi emme kõhu torganud (lootevee analüüsil), siis hoopis nemad tegid tita katki. Selgitasime talle nii hästi ja nii arusaadavalt, kui oskasime, miks vahel sellised asjad juhtuvad. Paistis, et ta sai aru ja rohkem ei küsinud midagi. Ja ei muretsenud ka. Nii väikesed lapsed võtavad asju palju loomulikumalt ja draamavabamalt, kui täiskasvanud, kui neile ära seletada, miks ja kuidas asjad juhtuvad. Sellepärast ma ka ei poolda lapsele valetamist, varjamist või tõe väänamist. Piisab, kui seletada asju lapsele arusaadavas vormis ja ma ei kujuta ette teemat, mis 3-aastasele peaks tingimata tabu olema.

 

Teiste inimeste reaktsioonid on olnud nii ja naa. Mind šokeeris, kui esimest korda sain sellise reaktsiooni osaliseks, kus tunti kaasa, et ei jõudnudki aborti teha. Kui ma ise ei ole abordist midagi rääkinud, siis ilmselgelt me kas ei soovinud seda teha, ei saanud seda teha või pole üldse sellise asja peale tulnudki (meie puhul kehtibki see viimane variant). Siinkohal on kõrvalistel inimestel kohatu selliselt sõna võtta. Kusjuures ma isegi ei tea, kas huule- ja suulaelõhede puhul oleks nii hiline abort oleks üldse kõne alla tulnud. Me ise ei mõelnud kordagi selle võimaluse peale ja seega ei küsinud ka.

Teised jälle ütlevad, et selline asi pole mitte midagi hullu. No päris nii see ikka ei ole ju. Las me kurdame, las me kardame ja muretseme tuleviku pärast. See on ju sellises olukorras igati õigustatud reaktsioon. Keegi ju ei sooviks oma lapsega mööda haiglaid ja taastusravisid käia, kui oleks valida. On ju ikka “midagi hullu”.

Minult küsiti, et milline see normaalne reaktsioon siis oleks, kui ei kõlba ühtepidi ega teistpidi. Ma arvan, et kui soovite kedagi raskes olukorras hea sõnaga toetada, aga kohe kuidagi ei oska, siis öelgegi, et on jah päris jama olukord ja küll on kahju, et nii peab olema. Veel võib küsida, et kuidas läheb? Mida sa nüüd edasi teed? Kas tahad sellest rääkida? Minule näiteks meeldib, kui keegi küsib hästi konkreetseid asjassepuutuvaid küsimusi. Ma näen, et ta elab kaasa, tunneb siirast huvi. Minult küsis üks tuttav, et kuidas Martin sellesse olukorda suhtus ja vabandas siis ette ja taha, et äkki oli kohatu küsimus või riivas mind kuidagi. Ei, üldse mitte, see küsija oli hoopis üks esimesi, kes päriselt tundis huvi, kuidas me toime tuleme, ilma muid hinnanguid andmata. Mul oli siiralt hea meel sellise uudishimu üle.

Ja kui te kunagi meie Miat nägema juhtute, siis ei ole isegi teeselda vaja, et küll kõik on imeilus. Vabalt võite meie käest küsida a la, et kas see arm jääbki selline või?


Mis edasi?

Praegu annan mina endast parima, et rasedus ja sünnitus kenasti vastu pidada. Esimene sünnitus oli mul nii raske, et ma olin nädalate kaupa pärast seda voodisse aheldatud. Seekord ei saa ma sellist “luksust” endale lubada, sest pärast sünnitust on vaja minna lastehaiglasse, kus hakatakse otsima parimat meetodit lapse toitmiseks. Seega ei ole mulle antud kosumiseks just palju aega, sest süüa on ju vaja õige varsti pärast sündimist. Lastehaiglasse lähen suure tõenäosusega Miaga kahekesi, seega ei saa Ivo mulle sünnitusjärgselt abiks ja toeks olla.

 

Praegu ma teen füüsilise vastupidavuse hoidmiseks iga päev trenni, et sünnitus ei oleks organismile nii palju kurnav. Trenni olen ma teinud peaaegu kõigil päevadel alates sellest, kui Mia seisundist teada saime (enne seda tegin ka, aga mitte nii pühendunult ja järjepidevalt). Vahele on jäänud ainult üks periood, kui grippi põdesin ja tervis lihtsalt ei lubanud trenni teha.

 

Ka üritan ma jälgida oma toitumist, et organism saaks toidust kõik vajalikud ained ja pärast sünnitust ei selguks jälle, et näiteks rauatase on nii madal, et jalul seista on peaaegu võimatu. Viimasel visiidil saingi kiita, et hemoglobiinitase on väga hea. Seda oli meeldiv kuulda, sest see näitab, et ma olen teinud toitumisel õigeid valikuid.

Paraku on rasedana selline karmi joone jälgimine toitumisel nii raske. teatavasti kimbutavad raseduse ajal igasugused erinevad isud. Kui ma muidu peaaegu üldse magusat ei söö – ei isuta, ei maitse – siis praegu on mul iga päev tohutu magusaisu. Enamasti üritan seda leevendada tervislike valikutega, nagu näiteks granaatõunad, kiivid, pomelod ja muud puuviljad, milles oleks peale magusa maitse ka muid kasulikke aineid. Küll ei ole ma suutnud vastu panna müsli- ja šokolaadibatoonidele. Vahel isutab jälle meeletult halvaa järele. Õnneks on kehakaalu tõus püsinud täpselt normi piirides nii terve raseduse jooksul kui ka kuude lõikes eraldi.

 

Rasedusaegseid visiite on meil nüüd tavapärasest rohkem. Iga 2 nädala tagant on visiit ja igal kuul tehakse ultraheli. Viimane ultraheli oligi nüüd paar päeva tagasi ja see oli natuke muret tekitav. Arst ütles, et lootevett on paljuvõitu. Hetkel küll normi piires, aga pidi olema normi kõige ülemisel piiril ja kui natuke veel suureneb, siis on juba liiga palju. Raseduse suurus oli tolleks hetkeks 28 nädalat, aga kõhu suurus vastas 30 nädalale. Selle suurema suuruse siis põhjustaski lootevee rohkus. Uurisin arstilt, mida see tähendab ja mis ohud sellega kaasnevad. Ta ütles, et enamasti ei olegi muud kui ainult rasedal endal on füüsiliselt raske seda kanda. Vahel võib see viidata rasedusdiabeedile, aga diabeediohtu mul ei pidavat olema. Samal hommikul antud vereproovis oli suhkrutase normis ja kehakaal ka täiesti ok. Muid riskifaktoreid mul samuti ei esine.

Kui kodus hiljem netist infot otsisin, leidsin veel, et mõnel juhul võib rohke veekogus olla loote raskete väärarengutega kaasnev nähtus. Leidsin ka mõnest foorumist postitusi naistelt, kellel oli samuti lootevett liiga palju ja oligi sündinud sügava puudega laps.

Ma loodan väga, et meil on siiski kõik korras ja see veekogus ka normi piiridesse jääb. Niigi on meil väärarengute risk suurem ja sellised ohud panevad nüüd rohkem muretsema. Täiesti kindlalt saame ikkagi teada, kas lapsega on kõik korras, alles pärast tema sündi.

Arst ütles veel, et Mia magu töötab kenasti, mis näitab et ta usinasti neelab lootevett, seega neelamisega tal probleeme ei ole. Minul kasvas kohe lootus, et äkki õnnestub ta siis ikkagi kuidagi lutist sööma saada.

 

Veel anti meile viimasel arstivisiidil Miat ravima hakkava näo- ja lõualuukirurgi Dr Airi Sokk-Kaha kontaktid, et saaksime temaga juba enne Mia sündi tutvuda ja konsultatsioonil käia. Temast saab ilmselt pikaks ajaks Mia raviarst. Kirjutasin talle kohe kirja, kus tutvustasin meid lühidalt ja avaldasin soovi koos abikaasaga esimesele konsultatsioonile tulla. Arst oli väga meeldiv ja vastutulelik. Kuna mainisin, et Ivo töötab graafikuga ja visiitide ajad võiks pikemalt ette teada olla, siis tema hoopis ütles, et pakuksin ise, millal tulla saame. Pakkusin kuupäeva ja meile sobiliku kellaaja vahemiku ja oligi kokku lepitud. Tema juurde lähemegi õige varsti, juba järgmisel nädalal.

 

Tuleviku suhtes on meil endiselt mõningased kahtlused ja mured. Kuidas saab Martin hoitud neil aegadel, kui mina pean  Miaga haiglas olema? Ivo tööpäevad ju ei võimalda tal Martinit lasteaeda viia-tuua. Kuidas ja millal saan mina uuesti tööle minna? Veel olime algselt plaaninud võimalikult varsti pärast lapse sündi meie kahetoalise linnakorteri vahetada välja linnast väljapoole jääva väikese majakese vastu, aga kahjuks lükkub see plaan nüüd kuskile tundmatusse kaugusesse vähemalt niikauaks, kuniks selgub, kuidas hakkab olema meie mõlema töökorraldus ja sellega seoses ka meie pere rahaline seis.

 

 

 

Jälgi minu blogi Facebooki lehel https://www.facebook.com/mairikakirjutab

 

Advertisements

One thought on “Õnn ja õnnetus

  1. Oled üks ütlemata tugev isiksus! Soovin teie perele suurt õnne! Ja jään ootama järgmisi postitusi. Ps. oled väga hea kirjutaja! Päikest teile igasse päeva 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s